Reimo Sagor on ajateenistusele tagasi vaadates saanud lavastuse tarbeks palju algmaterjali. Foto: Argo Ingver

Kas mäletate aastatetagust „Tujurikkuja” sketši, mille lõpusõnad esitasid üleskutse: „Toeta dopinguvaba näitlemist! See võib olla säratu ja ebausutav nagu eesti teleseriaalides, aga see on puhas kunst! Algatust toetab teater Vanemuine”? Nali naljaks, ent Vanemuine, mis külastatavuselt hoiab Eestis küll järjepidevalt teist kohta, on draamaosakonna poolega juba aastaid paljudel hambus olnud. Eelmisel aastal toimunud konverentsi „Vanemuise draama seisust ja väljavaadetest” üheks tulemuseks võib pidada teatri otsust pakkuda rohkem võimalusi eksperimenteerimiseks ja lavastusteks väljaspool põhiprogrammi. Selle kaudseks tulemuseks võib pidada ka Draama festivali põhiprogrammis etenduvat Reimo Sagori monolavastust, mida mängitakse Vanemuise väikese maja proovisaalis.

Reimo, Draama põhiprogrammis on sinu lavastus „AK-47”. Kirjade järgi on festivalil selle esietendus, aga tegelikult oled seda juba korra mänginud. Kuidas selle lavastuse sünnilooga õigupoolest on?

Lavastus tuli välja n-ö Vanemuise off-programmis. Trupi sees hääletati inimeste põhirepertuaariväliseid ideid, mina sain võimaluse lavastus välja tuua. Aga idee oli mul juba lavaka ajal, 2013. aastal.

Mulle tundub, et viimastel aastatel on märgata tohutult palju sõja ja sõjaväe romantiseerimist. Tule sõjaväkke, tule õppima, 30 kilo kätte, sinust saab kangelane! Tekkis tunne, nagu kohutavalt valmistutaks millekski. Et kohe-kohe hakkavad juhtuma kõige hirmsamad asjad. Nii sündiski see lavastus mõneti vastukaaluks nii hirmutamisele kui ka sõjaväe romantiseerimisele.

Avalehele
2 Kommentaari