AKADEEMIA 1. nr tutvustus
Nii teadis rääkida Prantsuse matemaatik Étienne Ghys, kellega sai jutusoonele Juhan Aru. Elavas vestluses otsiti vastuseid küsimustele: miks me tahame matemaatikat populariseerida? Mis on see sõnum? Ja mida me tahame edasi anda? Kas üritame midagi õpetada, kas üritame edasi anda kirge? Kas matemaatika on tõsine? Kaks matemaatikut on ühel meelel, et matemaatika on endiselt elav, aktiivne teadus, aga paljud kahjuks ei tea seda. Muu hulgas arutati, mida siiski teha saaks ja kuidas olukorda parandada. Étienne Ghys ise on pannud aluse veebilehele „Image des maths“, mis on sujuvalt tööle läinud ja tutvustab matemaatikat eri vanuses ja erineva tasemega huvilistele. Artikleid kirjutavad matemaatikud ise.
Majandusteadlaste huvi ratsionaalsuse vastu on sama vana kui see teadus isegi. Siiski on siin ikka ja jälle ilmnenud uusi tahke, ning neid avab Jüri Sepp. Lühiajalise ratsionaalsuse ehk kiire ja teiste arvelt kasu taotlemise ohud ilmnevad sageli sotsiaalsete dilemmade või veelgi selgemalt öeldes, ratsionaalsuslõksudena. Kui arvestada kannatajate võimalikke vastureaktsioone, siis võib esialgsest kasust saada pikemas perspektiivis kahju ehk irratsionaalsus nii kasutaotlejale endale kui ka kollektiivile tervikuna. Ka moraalis on püütud näha relva egoismi vastu. Paraku kipub moraal vastandamisel ratsionaalsusele alla jääma. Kasude ignoreerimine konkurentsi tingimustes lõpeb varem või hiljem konkurentsist väljalangemisega. Konkurentsi likvideerimise püüdlused kommunismi sildi all ei ole aga olnud rahuldust pakkuvad. Seega jääb üle vaid ratsionaalsuse ja moraali lepitamine, millele pakub ideelise aluse õhtumaine kristlik eetikatraditsioon. Moraalse ja ebamoraalse käitumise piirijoon ei kulge siin altruismi kui moraali ja egoismi kui moraalituse vahel, vaid kahe erineva kasutaotluse ehk ratsionaalsuse vahel. Ühel juhul saavad kasu ka teised, teisel juhul saadakse isiklikku kasu teiste arvelt.
Näiteks 1990. aastate keskel sattusid ebaratsionaalsete ja võhiklike juhtide meelevalda Tšehhi Vabariigi teadustegevust koordineerivad keskused, nagu teab rääkida Rudolf Zahradník (tlk Küllike Tohver). Ta rõhutab, et 21. sajandi alguses mõjutab ühiskonna vajadusi väga suurel määral lai teadusspekter, ja paneb südamele, et selle toimimiseks on hädavajalikud täitevvõimu head kontaktid kõikvõimalike teadusdistsipliinidega. Mis puudutab suurt osa ettevõtteid, siis need on teinud selle saatusliku vea, et nende palgal pole ainsatki töötajat, kelle ülesanne oleks olla ühenduslüliks ettevõtte ja teadusuuringute vahel. Rahulolematus, et see või teine asi ei paku alusuuringutele huvi, on tööstussfääri süü — nad peaksid olema võimelised oma vajadusi õigesti sõnastama ja need õigele aadressile suunama. Aga rääkides teadlastest enestest, teeb murelikuks, et kadumas on kirgliku uurimistegevuse hõng; selle asemel näeme närusevõitu individualismi pealetungi; valdavaks on saanud kalduvus lõputult publitseerida. Märksa keerulisem on hinnata teadusliku uurimisettepaneku kvaliteeti, originaalsust ja mõistlikkust. Tavaliselt on see vastava institutsiooni või grandiagentuuri eksperdikomisjoni ülesanne. Olgu siis tegemist esimest või teist liiki hindamisega, mõtet on sel ainult siis, kui hindajad on oma ala esmaklassilised asjatundjad, ent samal ajal ka kõrge moraaliga aumehed.
Filosoofilises loogikas peetakse kulunud tõeks, et ühelt poolt formaalseteks vahenditeks nimetatute ja teiselt poolt loomulikus keeles nende analoogideks peetavate väljendite vahel — nagu mitte, ja, või, kui-siis, kõik, mõni (või vähemalt üks), see — on või näib olevat tähenduserinevusi. Herbert Paul Grice (tlk Mirjam Parve) väidab, et see on eksitus, mis sünnib asjaolust, et pole pööratud piisavalt tähelepanu vestlust valitsevate tingimuste loomusele ja tähtsusele. Kõigepealt sõnastab ta umbkaudse üldise põhimõtte, mille järgimist (ceteris paribus) vestlejailt oodatakse, nimelt: anna vestlusesse just selline panus, nagu sel hetkel nõuab kõneluse ühine eesmärk või suund. Selle võiks nimetada koostööprintsiibiks (KP), mille saab eristada neljaks kategooriaks. Kanti järgides nimetab autor need kvantiteediks, kvaliteediks, suhteks ja laadiks, mille alla kuuluvad erinevad maksiimid. Seejärel saab näidata seost ühelt poolt KP ja maksiimide ning teiselt poolt vestlusimplikatuuri vahel. Vestlusimplikatuuri mõiste on iseloomustatav järgmiselt. Inimene, kes öeldes (või tehes, nagu ütleks), et p, implikeeris, et q, on vestluslikult implikeerinud, et q, eeldustel, et (1) võib oletada, et ta järgib vestlusmaksiime, või vähemalt koostööprintsiipi; (2) selleks et tema ütlus (või see, mis paistab ütlusena) p (või selle tegemine nendel tingimustel) oleks kooskõlas esimese punktiga, on vaja eeldada, et ta on teadlik või arvab, et q; ja (3) kõneleja arvab (ja eeldaks, et kuulaja arvab, et kõneleja arvab), et kuulaja on võimeline välja arvestama või intuitiivselt haarama, et punktis (2) mainitud eeldus on vajalik.
Mõttel võib olla täpselt üks ja sama sisu hoolimata sellest, kas seda peetakse tõeseks või mitte; propositsioon võib vestluses esineda ühel hetkel nii, et seda väidetakse, ja teisel jälle nii, et seda ei väideta, aga tuntakse ära ikkagi sellesama propositsioonina. Peter Thomas Geach (tlk Henrik Sova) nimetab seda seisukohta väitmise suhtes Frege ideeks. Kasutades sõna „propositsioon“ peab autor silmas sõnajada, millega midagi esitatakse, pannakse ette kaalumiseks. On kindlasti selge, et see, mis sellisel juhul ette pannakse, pole ipso facto väidetud ja samuti ei muutu selle sisu seetõttu, et seda väidetakse. „Propositsiooni“ asemel on käibesse lastud asendussõnu, nagu „lause“ ja „ütlus“, millest viimane on eriti ohtlik. Neid ohte on näitlikustanud professor Ryle, kes toob oma essees „If, So, and Because“ väljendi „väitmata ütlus“ paradoksaalse kõla põhjenduseks, miks pidada eksitavaks modus ponens’i tavakuju: „kui p, siis q; aga p, järelikult q.“ Aga Geach teeb selgeks, et selle tavakuju juures on valesti ainult see, et meil oleks targem sinna Frege eeskujul lisada väitemärk: “˫ kui p, siis q; ˫ p, ergo ˫ q“. Seega tuleb modus ponens’ist arusaamiseks mõista Frege ideed; ja seda on vähemalt sama palju vaja mõista ka tõefunktsiooniliste konnektiivide juures. Antud loogikaoperatsioone lahates teeb autor järelduse, et kõik, mida me loogikas väitmiseks ja eitamiseks vajame, on kaks märki — väitemärk ja eitus, millega ei kaasne tagasilükkamine (nt juhul „kui mitteq…“); ja kõik, mis sellest enam, on kurjast, nagu ütles Frege.
1945. aasta mais lõppes sõjategevus Euroopas Saksamaa tingimusteta kapituleerumisega. Järgnes natsionaalsotsialistliku Saksamaa tegevusele poliitilise, õigusliku ja emotsionaalse hinnangu andmine ja kinnistamine. Hinnangud on üldiselt küll igati õigustatud, kuid paraku pretendeerivad need universaalsusele ja seetõttu kiiluvad mõnes kohas ka kinni. Euroopas torkab selgesti silma kaks „valget varest” — eestlased ja lätlased (tinglikult ka leedulased), kelle puhul sõdimine Saksa armees NSV Liidu vastu polnud küll kuigi üheselt mõistetav auasi, aga vähemalt tagantjärele pole sel ka selgelt negatiivset varjundit. Olukorras, kus sõda ja sõjajärgne aeg pakkusid vaid väga halbu ja sellest veel halvemaid valikuvõimalusi, näitab igasugune moraalne kohtumõistmine vaid isehakanud kohtuniku asjatundmatust. Peeter Kaasik teeb katset luua selgust, kuidas suhtusid eesti sõjamehed ise oma pealesunnitud sakslastest relvavendadesse, kitsendades uurimisobjekti esialgu sakslastest ohvitseridele, kes suunati eestlasi välja õpetama, juhtima ning nende üle järelevalvet teostama.
Seejärel jätkub Vello ja Kristi Paatsi artikkel Jaan Jõgeveri tööst tsensorina (1892−1903), kes allus otseselt kahele instantsile: Liivimaa kubernerile ja asekubernerile ning siseministeeriumi koosseisu kuuluvale trükiasjade peavalitsusele. Tema töökohustused hõlmasid nii sise- kui ka välistsensuuri. Töö oli närvesööv. Jõgeveri püüti mõjutada kingituste, ähvarduste, kohtu ja eriti kaebustega. Et ajalehetoimetajatel ja kirjameestel oli tsensuuriseaduse põhjal õigus tsensori peale kaevata tagasilükatud käsikirjade asjus või kustutatud kohtade ennistamiseks, tehti seda üsna tihti. Osa ajalehetoimetajaid esitas sageli salakaebusi ka kolleegide mustamiseks, süüdistades neid eestlaste separatismis, venevastasuses ja riigipoliitikale vastutöötamises. Eriti keerulised suhted tekkisid ajalehe Olevik toimetaja Ado Grenzsteini (1849–1916) ja tsensori vahel, millega on seostatud ka Grenzsteini lahkumist poliitikast. Kui kirjanik Friedebert Tuglas (1923–1971) jõudis järeldusele, et Grenzstein lahkus seetõttu, et tundis end rahva poolt mahajäetuna, siis ajaloolase Jaanus Arukaevu arvates oli lahkumise põhjuseks tsensor Jõgeveri kaebused Grenzsteini peale. Kirjutise autorite arvates ei saa vaadelda Jõgeveri selgitusi ja ettekandeid trükivalitsusele kaebustena. Autorid ei jaga seisukohta, mis seletab Grenzsteini lahkumist ainult ühe kindla põhjusega, pigem on tegemist mitme asjaolu kokkulangemisega. Jõgeveri päeviku põhjal avatakse ka tema mõtteid ja seisukohti ühiskonnas ning riigis toimuvate protsesside kohta ja ka tema inimlikke pahesid. 1903. aastal Jõgever vallandatakse, ent selle täpsemad asjaolud pole selged. 1909−1918 töötas ta Tartu ülikoolis lektorina, hiljem ka korralise professorina.
Arvustuste osas lehitseb Ott Kurs Soome maateadlase Paul Erik Fogelbergi omaeluloolist teost ja Kari Tarkiainen võtab vaatluse alla Margus Laidre suurteose sõdadest Liivimaal, misjärel raamatu autor astub arvustajaga väitlusse.
Ilukirjanduse osas ilmub Ernst Jüngeri novelli „Sturm“ esimene osa. Omapäraseid illustratsioone pakub Jevgeni Zolotko.
Järjejutuna ilmub Galileo Galilei (1564–1642) viimane, 1638. aastal ilmunud teos Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt (tlk Mailis Põld), milles Itaalia füüsik, astronoom ja filosoof võtab kokku oma senised füüsikaalased uuringud. Dialoogi vormis üles ehitatud raamatus käsitleb Galilei tänapäeva mõistes materjaliteadust ja kinemaatikat, mis ongi kaks pealkirjas nimetatud uut teadusharu. Ta sõnastab inertsiseaduse ja vaba langemise seadused, paneb aluse mehaanikale, võtab kokku oma pendli- ja kaldpinnauuringud, arutleb lõpmatuse üle, käsitleb materjalide vastupidavust ja selle põhjusi ning ühtlast ja kiirenevat liikumist, ennetades Stephen Hawkingi sõnul sellega Isaac Newtoni liikumisseadusi. Tegu on hilisemat teadust enim mõjutanud Galilei teosega, mis lõhkus seni kehtinud Aristotelese maailmakäsituse.
NB! Kõiki ajakirja numbreid saate tasuta (v.a viimased 12) lugeda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR, kuhu viivad lingid ka meie koduleheküljelt www.akad.ee.
