Akadeemia 10. nr tutvustus

Oktoobri Akadeemia alustab akadeemilise maailma põlgaja, kirjanik Henry Milleri (1889–1980) loomingu filosoofilise eriteluga — sellist ettevõtmist on peetud ebavajalikuks ja kogunisti ilmvõimatuks.

Indrek Männiste eesmärk on näidata, et Milleril siiski on filosoofia, ja nimelt metafüüsilise elumeelestuse tähenduses, mis vähemal või rohkemal määral on nähtav nii enamikus tema kirjanduslikes töödes kui ka eluvalikutes. Artikli esimeses osas väidab autor, et lineaarset ajalookäsitust kummutades sõnastab Miller oma mõtlemise esimese olulisema filosoofilise erijoone. Rünnates progressiivset ajalookäsitust, õõnestab Miller õieti tehnoloogilise ajastu metafüüsilist aluspõhikut. Progressiivne vaatepunkt väljendab arusaama, et ajalugu on aina ja igavesti arenev ning edasipürgiv nähtus ning olevik vaid üks ebaoluline hetk kujuteldava monumentaalse, lineaarse ning teleoloogilise ajaloo kõikehaaraval teekonnal. Miller eemaldub selgesti sellisest seisukohast ning väidab, et säärane „ajaloo ettemääratuse luul“ tuleneb üksnes hüsteeriliselt positivistlikust maailmavaatest. Pannud paika oma säärase eelhäälestuse ajaloo loomuse suhtes, asub Miller eristama traditsioonilist ja täielikku olevikku, mis tema meelest väljendavad industriaalinimese ja moodsa kunstnikutüübi ühismõõdutuid olemise ja mõtlemise regioone. Kui traditsioonilise oleviku mõiste kätkeb Milleri järgi kõiki modernsuse pahesid, siis täielik olevik peab tänapäeva loovinimesele pakkuma lahenduse nende pahede transtsendentaalseks ületamiseks. Kirjanikku olulisel määral mõjutanud mõtlejate hulka kuuluvad Nietzsche, Jung ja Spengler ja just nende taustal otsib Männiste ka tema ajatuse ja mitteajaloolisuse ideede juuri.

Nii muudetakse inimesed ebausklikuks ja nende terve mõistus on määratud mandumisele.

Millerist kuulsama kirjaniku, Nietzsche kaasaegse Lev Tolstoi (1828–1910) elu ja loomingut läbib punase niidina apooria sisemise tõetunnetuse ja välismaailma ebaõigluse-silmakirjalikkuse vahel, mis ei lase tal enesega rahulolevalt kodanlikku elulaadi nautida ja sunnib raugematu visadusega kõlbelisele vastuoksusele lahendust otsima. Kohati kirjanikuoreooligi tumestav üleilmne prohvetistaatus viib Lev Tolstoi konflikti selle maailma vägevatega, eeskätt õigeusu kirikuga, mis päädib 1902. aastal Sinodi otsusega ta ususalgajana kirikust välja arvata. Samal aastal on kirjutatud ka siin tutvustatav (tlk Rainis Toomemaa) pöördumine vaimulikkonna poole, milles esitatud teravad etteheited on markantseks näiteks maailmaparandaja kompromissitust meelelaadist. Ta sarjab kirikut, sest see on oma ajaloo jooksul Jumala ilmutatud tõde jutlustades vägivalda kasutanud, ja mis peamine, mõjutanud muinasjutuliste piiblilugude abil, mida vaimulikud ise ei uskuvatki, harimatute inimeste ja laste teadvust, põhjustades sel viisil inimhingede kõlbelist väärastumist. Tolstoi läheb nii kaugele, et süüdistab vene vaimulikke ebajumalakummardamise juurutamises rahva seas, pidades silmas näiteks imettegevate ikoonide kandmist ja „pühade kontide“ ülistust. Nii muudetakse inimesed ebausklikuks ja nende terve mõistus on määratud mandumisele. 1903. aastal kirjutab ülevenemaaliselt kuulus Isa Kroonlinna Johannes Миссионерское обозрение’s vastulause, milles võib paljuski näha Sinodi taotlust kasutada oma ilmavaatelt lihtsameelset ja rahva seas populaarset imetegijast Kroonlinna preestrit ära, et meelestada avalikkust Tolstoi vastu. Pühamees ei süüdista kirjanikku mitte üksnes kiriku ja ortodoksia mustamises, vaid kogu Venemaa ja selle valitsuse laimamises ning võrdleb teda Luciferiga. Kirjanik aga näeb oma vihamehes lihtrahva siirast kiivust ortodoksia ebausu vastu ega söanda ebavõrdsesse heitlusse astuda ja jätab „ülerahvalikule isale“ ajaleheveergudel viimase sõna, sest Jumal pole väes, vaid tões, nagu ütleb vene vanasõna.

„See on see mulje või determineeritus, mis pakub mulle paratamatuse ideed“.

Bertrand Russell (tlk Jüri Eintalu) analüüsib David Hume’i (1711–1776) filosoofilist põhiteost Traktaat inimloomusest, mis tegeleb aru, kirgede ja moraaliga. Traktaadi tähtsaimaks osaks on peatükk „Teadmisest ja tõenäosusest“, milles Hume jõuab vaateni, et kui me ütleme „A põhjustab B-d“, siis peame silmas üksnes, et A ja B on faktiliselt pidevalt ühendatud, mitte et nende vahel oleks mingi paratamatu seos. Oma teooriat toetab ta „uskumuse“ definitsiooniga. Uskumus on tema väitel „elav idee, mis on suhestatud või seostatud praeguse muljega“. Ta kordab palju kordi veendumust, et see, mis näib meile paratamatu seosena objektide vahel, on tegelikult vaid seos nende objektide ideede vahel: vaim on harjumuse poolt determineeritud, ja „see on see mulje või determineeritus, mis pakub mulle paratamatuse ideed“. Juhtude kordumine, mis viib meid uskumuseni, et A põhjustab B-d, ei anna objektis endas midagi uut, ent vaimus viib ta ideede seostamiseni; seega „paratamatus on miski, mis eksisteerib vaimus, mitte objektides“. Hume ei piirdu põhjusliku seose tõenduse taandamisega kogemusele sagedasest ühendatusest; ta jätkab väitega, et selline kogemus ei õigusta ootust samasugusele ühendatusele tulevikus. „Eeldus, et tulevik sarnaneb minevikuga, ei rajane ühtki liiki argumendil, vaid tuleneb tervenisti harjumusest“. Tema järeldus, et „kogu tõenäosuslik mõtlemine pole midagi muud kui aistingu liik“, väljendab täielikku skeptitsismi. Russell leiab, et Hume’i skeptitsism on otseseoses induktsiooniprintsiibi tagasilükkamisega. Induktsiooniprintsiip, rakendatuna põhjuslikkusele, ütleb, et kui A-d on väga sageli leitud koos B-ga või on B talle järgnenud, ja pole teada ühtki A juhtu, millega poleks kaasnenud või millele poleks järgnenud B, siis on tõenäoline, et järgmine kord, kui vaadeldakse A-d, kaasneb temaga või järgneb talle B. Et see printsiip oleks adekvaatne, siis peab piisav arv juhtusid tegema tõenäosuse peaaegu tõsikindluseks. Induktsioon on sõltumatu loogiline printsiip, mida ei saa järeldada kogemusest ega teistest loogikaprintsiipidest, ning ilma selle printsiibita on teadus võimatu.

Eelmises numbris vaatles Vahur Mägi eestlaste insenerihariduse omandamise võimalusi võõrsil: Riias, Peterburis, Lääne-Euroopas aastatel 1862–1915. Järgnevalt saab selgeks, kuidas rajati Eesti kodumaine insenertehniline õppe- ja teadusbaas. Eesti esimene insenerikool — Tallinna Tehnikum — alustas tegevust 1918. aastal erakoolina, 1920. aastal kool riigistati. Alates 1920. aastate keskpaigast hakkas tugevnema surve liita tehnikum Tartu ülikooliga. Majandusringkonnad pidasid insenerikooli loomulikuks asupaigaks Tallinna, mis tagaks koolile eluläheduse. Pärast aastaid kestnud segadust ja vaidlusi võttis riigikogu veebruaris 1934 vastu Tartu Ülikooli seaduse muutmise seaduse, mis nägi ette tehnikateaduskonna avamise. Teaduskond pidi hakkama andma inseneri ja doktor-inseneri teaduskraade. Esimesed õppejõud tehnikaosakonnale valiti 1935. aasta talvel. Ülikoolil õnnestus Eestisse tagasi kutsuda mitu välismaal õppinud ja töötanud eestlasest tehnikaeriteadlast: Leo Jürgenson, Oskar Martin, Vladimir Paavel. Haridusminister Nikolai Kann ei pidanud tehnikahariduses kujunenud olukorda siiski lõplikuks. Ka Tehnilise Hariduse Edendamise Selts rõhutas vajadust tagada õppeasutusele kokkupuude tehnilise praktikaga. 25. juunil 1936 kirjutas riigivanem alla otsusele kuulutada dekreedina välja Eesti Vabariigi Tallinna Tehnikainstituudi seadus. Suure osa laboritest sai instituut Tallinna tehnikumist, osa asutusi toodi Tartu ülikoolist, osa tuli asutada. Pidulikul immatrikulatsioonil kuulutati vastuvõetuks 397 üliõpilast. Tehnikainstituudi avamise järel algas välismaa tehnilistes kõrgkoolides õppivate eestlaste tagasivool, nii et 1936. aasta lõpul kasvas üliõpilaste arv instituudis 456-ni. Haridusministeeriumi andmetel õppis 1938/39. õppeaastal välismaa kõrgkoolides 252 Eesti kodanikku, neist 133 tehnilistel aladel. Õppimispaigana eelistati peaasjalikult Saksamaad.

Arvustuste osas analüüsib Thomas-Andreas Põder Martin Lutheri tekstide mahukat tõlkeraamatut, Airi Võsa tutvustab Tartu Ülikooli kunstimuuseumi juhataja Jaanika Andersoni doktoritööd muuseumi valandikogust ja Ott Kurs vaatleb Allan Tiitta raamatut Soome maateadusliku uurimistöö edenemisest aastail 1809–1921.

Luuletustega esineb Mario Rosentau. Illustratsioonideks on Peeter Paasmäe fotod.

Numbri viimastel lehekülgedel saab lugeda lõppema hakkavat järjejuttu (49. osa), milleks on informatsioonikokkuvõtted Saksa okupatsiooni viimaste aastate, teise Nõukogude okupatsiooni algusaja olukorra ning eesti põgenike saatuse kohta. Katked põhinevad Soomes ja Rootsis kogutud teadetel, mis olid mõeldud Eesti diplomaatilistele esindajatele Helsingis ja Stockholmis (aastail 1943–1944 ka Soome peastaabile). Põgenike intervjueerimise, Eestist tulnud kirjade, ajalehtede ja raadiosaadete jälgimise jm põhjal on need koostanud põhiliselt ajakirjanik Voldemar Kures (1893–1987).

NB! Kõiki ajakirja numbreid saate tasuta (v.a viimased 12) lugeda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR, kuhu viivad lingid ka meie koduleheküljelt www.akad.ee.