Kassi ja naise sidemetest on kõneldud juba iidsetest aegadest, ja iidsetest aegadest peale on kassile omistatud eriline koht mütoloogias, maagias, religioonides, kultuuris ning argielus. Üheks peategelaseks saab kass ka saksa kirjaniku Eugen Ruge teises proosateoses, Cabo de Gata, mida tutvustab Eve Pormeister. See on novellilaadne, autobiograafilise värvinguga, üksnes mälu abil üles kirjutatud mäletamise raamat, mille üheks silmatorkavamaks stilistiliseks vahendiks on erinevates leksikaalsetes variantides mantrana korduv väljend „ma mäletan“ (ich erinnere mich). Samas saab Cabo de Gatat (Andaluusia kaluriküla) olenemata raamatu pealkirjast nimetada kassi- ja emaraamatuks, sest just kass ja ema ilmuvad minajutustaja kõrvale kahe teise peategelasena. Ruge loos on nende ülesandeks abistada minajutustajat, kes hülgab argipäeva ja rutiinse elu külmas Berliinis ning asutab end sisemise puhastumise rännakul teele kõrbelaadsel maastikul, otsides ühtlasi vastust küsimusele „kas maailm on tunnetatav?“.

Masinad toituvad kosmilisest energiast ja loodetavasti on heatahtlikumad kui bioloogilised olendid.

Jüri Arrak kirjeldab, kuidas tema maailmatunnetus on muutunud seoses tehnoloogia lisandumisega inimloomingule. Tema arvates ei põhjusta masinad sugugi inimkonna hukku, vaid aitavad kõrvaldada bioloogilise keha agressiivseid tunge, kuna Loom + Mõtlemine = Konflikt. Kuid masin pole bioloogiale sarnane jätk, vaid uus eluvorm. Masinad toituvad kosmilisest energiast ja loodetavasti on heatahtlikumad kui bioloogilised olendid. Üldiselt mõistus ei sobigi bioloogilistele olenditele ja lõhe bioloogia ja tehnoloogia vahel muutub nii suureks, et tekib uus religioon — tehnoloogiline religioon, sest arusaamatut kõrgemat jõudu austatakse ja temaga püütakse saavutada head läbisaamist, selleks et ta meid ei hävitaks, vaid kaitseks. Masinate ühiskond ei pruugi elada Maal, vaid nad võivad rajada maalähedase tehiskodu.

Ott Kurs annab ülevaate Uudo Pragi (1941–2015) elust ja saavutustest teaduses. Pragi kaitses doktoriväitekirja 1971. aastal Kaasani ülikoolis, töötas pikka aega Tartu ülikoolis lektori ja dotsendina ja emeriteerus 2008. aasta lõpus. 1970. ja 1980. aastail saavutas ta NSV Liidus tuntuse ja jõudis ka ülemaailmsele areenile. Tema artikkel „Measures of the economic-geographic situation of places“ ilmus 1983. aastal väljaandes Soviet Geography: Review and Translation. 1966–1982 kirjutas Pragi üle 500 referaadi Moskva väljaandele РЖ География ning hiljem lühiartikleid ENEle (Eesti nõukogude entsüklopeedia). Novosibirskist saadud, tollal eesrindlikeks peetud teadmised ja ideed võimaldasid tal lülituda 1988. aastal Isemajandava Eesti probleemnõukogu töösse. Ebaefektiivse nõukogude süsteemi kokkuvarisemine ja iseseisvuse taastamine Eestis tegid Uudo Pragi algul nõutuks, sest ta ei osanud seni õpitut ja tähtsaks peetut uutes oludes rakendada, kuid jätkuvalt suure töövõime tõttu kohanes olukorraga ja suutis ülikoolis pidada loengukursusi, millest mitmed olid täiesti uued ja originaalsed. 1990. aastate teisel poolel ja 2000. aastate alguses oli Uudo Pragi hinnatud lektor Tartu ülikooli geograafia osakonnas. Tema tegevusvaldkondadeks olid asulageograafia, regionalistika ja matemaatilised meetodid geograafias, millele hiljem lisandusid inimgeograafia kujunemislugu ja kooligeograafia. Tema publikatsioonide nimistus on ligi 100 tööd, sealhulgas viis ülikooli õppevahendit ning kaheksa keskkooli geograafiaõpikut.

Veel 1905. aastal oli Balti jaama esine loomade karjamaa ja osalt kapsaaiaks.

Silver Riisalo tutvustab Hans Leppa (1873–1951), kes valiti 1907. aastal Tallinna linnaaednikuks. Lepp oli selles ametis esimene eestlane ja väärib tähelepanu, et ta jäi sellele kohale enam-vähem järjepanu koguni 33 aastaks, seega ka terveks vabariigi esimeseks iseseisvusperioodiks. „Kui ma 1898. aastal Tallinna elama tulin, ei olnud siin peagu üldse rohelist vööd ega korraldatud kultuurilisi kohti. Veel 1905. aastal oli Balti jaama esine loomade karjamaa ja osalt kapsaaiaks. Kohtadel, kuhu nüüd rajatud pargid ja iluaiad, asusid metsikud muruväljad või prügi mahapanemise kohad,“ on öelnud Hans Lepp 1938. aastal artiklis, mis kannab väga tabavat pealkirja „Mees, kes andis pealinnale kopsud“. Tema tehtu ja kavandatu Tallinnas on mõjutanud ka teiste Eesti linnade pargimaastikke. Seega mitte ainult 20. sajandi esimene pool, vaid ka sõjajärgse aja rohelise ruumi korrastamine toimus algselt Lepa otsesel osavõtul, hiljem vähemalt kaudsematel mõjutustel tema õpilaste ja järgijate kaudu. Suur osa Tallinna parkidest on säilinud tänapäevani sellisena, nagu linnaaednik Hans Lepp nad kavandas. Alles on suur osa puid ja jalgradu, võib näha tema teostatud ideid.

Ilmub ka teine osa Krishna Chandra Sagari (tlk Jaan Lahe) Kušaani impeeriumi käsitlevat artiklist. See riik hõlmas mitmesuguseid rahvaid: Pandžabis asusid pooleldi aasiastunud kreeklased, partlased, sküüdid ja hindud, Afganistanis ja Baktrias paiknesid kreeklased, partlased ja nende oma kaasmaalased (yuezhi) Kesk-Aasiast. Kušaanide kõrgaeg 1.–3. sajandil oli intensiivse kunstilise ja kirjandusliku aktiivsuse periood, mil budistlikke ja hinduistlikke jumalusi hakati esimest korda vormima inimkujulistena ja tänu suhetele hellenistliku Aasiaga sai India kunst uue hoo. Ilmusid uued kirjandusvormid — draama ja õukonnaeepika — ning arenes välja klassikaline sanskriti keel. Kušaani müntide uurimine näitab, et kušaanide impeerium oli võrdselt nii brahmanistide kui budistide impeerium. Budism levis mööda Kesk-Aasia kaubateid läbi Khotani, kus kohtusid India ja Hiina, Hiinasse endasse. Diplomaatilised suhted olid sisse seatud Hanide Hiinaga, Pärsia Sassaniididega, Aksumi ja Rooma impeeriumiga. Elav kaubavahetus Rooma impeeriumiga oli lisaks majandusele oluline ka poliitiliselt, sest mitmekülgne sõprus tõi kušaanidele kergendust võimsa naabri, Partia riigi hädaohu eest. Arvatakse, et kauplemine Roomaga käis Lääne- ja Lõuna-India sadamate kaudu. Seda fakti kinnitab Rooma keraamika leidmine Lääne- ja Lõuna-Indiast ning suur hulk Rooma kuldmünte LõunaIndiast. Rooma mündid ei mõjutanud mitte ainult Kušaani vääringut, vaid ka hilisemaid Guptade münte. Oluline on märkida, et kõiki eelnevaid asjaolusid arvesse võttes olid kušaanid vahendajateks Guptade kultuurile.

Arvustuste rubriigis vaatleb Jaanika Anderson Liphartite kunstikogu kataloogi, Rein Veidemann Cornelius Hasselblatti Eesti kirjanduse ajalugu ja Mats Volberg Tanel Vallimäe tõlgitud filosoof John Rawlsi raamatut Õiglus kui ausameelsus: Taasesitus.

Luuletustega esinevad Indrek Hirv ja Toomas Kiho. Maalireprode autor on Tiina Tammetalu.

Galileo Galilei ennetab Stephen Hawkingi sõnul Isaac Newtoni liikumisseadusi.

Järjejutuna ilmub Galileo Galilei (1564–1642) viimane, 1638. aastal ilmunud teos Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt (tlk Mailis Põld), milles Itaalia füüsik, astronoom ja filosoof võtab kokku oma senised füüsikaalased uuringud. Dialoogi vormis üles ehitatud raamatus käsitleb Galilei tänapäeva mõistes materjaliteadust ja kinemaatikat, mis ongi kaks pealkirjas nimetatud uut teadusharu. Ta sõnastab inertsiseaduse ja vaba langemise seadused, paneb aluse mehaanikale, võtab kokku oma pendli- ja kaldpinnauuringud, arutleb lõpmatuse üle, käsitleb materjalide vastupidavust ja selle põhjusi ning ühtlast ja kiirenevat liikumist, ennetades Stephen Hawkingi sõnul sellega Isaac Newtoni liikumisseadusi. Tegu on hilisemat teadust enim mõjutanud Galilei teosega, mis lõhkus seni kehtinud Aristotelese maailmakäsituse.

NB! Kõiki ajakirja numbreid saate tasuta (v.a viimased 12) lugeda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR, kuhu viivad lingid ka meie koduleheküljelt www.akad.ee. Vt ka www.facebook.com/AjakiriAkadeemia/