Süüria provintsi Aleppo idaosas asuva Kweryise sõjaväebaasi lähistelt tõuseb suitsu. 10. november 2015. Väidetavalt ründavad Venemaa õhujõud Süürias terroriste, kuid läänemaailm muutub niisugusest „heategevusest“ hoopiski ärevamaks. Foto: AFP/SCANPIX

Gruusias kestab patiseis. Alates Donbassi operatsiooni algusest on Ukraina kaotanud ligi 2000 sõjaväelast. Tuletagem meelde, et Eesti Vabadussõda nõudis umbes 5000 inimese elu. Nüüd, 2015. aasta 10. oktoobril taasavati Tartu Pauluse kalmistul memoriaal, kuhu püstitatud graniitalusele on jäädvustatud 270 hukkunu nimi. Pidulikul sündmusel pidas kõne Tartu aukodanik, luuletaja Lehte Hainsalu, kes ütles: „Vabadussõjas võitlesime end riigiks relvaga, teisel ärkamisajal laulsime riigi tagasi koju, kuidas nüüd oma iseseisvust kaitsta? Aga nõnda, nagu seisab meie põhiseaduse preambulis: Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes.“

Võimude lahususe idee sissetoomine tähendas riigivõimu nõukoguliku korralduse lõppu.
Üheks mentaalselt ettevalmistavaks etapiks Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel sai ka 16. novembril 1988 vastuvõetud deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest. Igor Gräzin paneb siin kirja Eesti NSV suveräänsuse kontseptuaalse, juriidilis-teoreetilise ajaloo nii, nagu see tema meelest kujunes. Kasutades ära, et suveräänsust polnud üheski Nõukogude seaduses ega isegi õpikus selgelt määratletud ning et oli olemas seesmine mõisteline vastuolu õiguse ja riigi omavahelise suhte määratlemisel („õigusriik“ versus „sotsialistlik õigusriik“), tuli suveräänsusele anda selge ja klassikaliselt õige määratlus. Ja mitte ajaleheartiklis või mujal sellises kohas, vaid kõrgeimal võimalikul seadusandlikul tasemel — Eesti NSV Ülemnõukogus. Eesti poliitilistele huvidele vastava suveräänsusemõiste leidis autor Jean Bodinilt (1529/1530–1596), kes on välja arendanud suveräänsuse selge ja arusaadava mõiste: suveräänsus on kõrgeim võim oma territooriumi üle. Eesti NSV suveräänsusdeklaratsioonis on öeldud, et kõrgeim võim Eestis kuulub Eestile, aga lisatud — tema seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kaudu. Seega tähendas võimude lahususe idee sissetoomine riigivõimu nõukoguliku korralduse lõppu — senine leninlik „kogu võim“ jagati tagasi viisil, mis ainsana tagab demokraatliku riigikorralduse ja rahva ülimuslikkuse. Omal grotesksel moel tähendas see, et pärast suveräänsusdeklaratsiooni oli lühendis „Eesti NSV“ üks täht selgelt üleliigne, nimelt „N“ ehk „nõukogude“, sest nõukogude riigikorraldust selle deklaratsiooniga enam ei olnud.

Seoses Eesti iseseisvuse taastamisega tuli hakata üles ehitama ka lääne tsivilisatsioonile omast kohtu- ja õigussüsteemi. Viimane hõlmab ka karistusseadustikku, mille juhtmõtte, ultima ratio toimimist selgitavad Kristel Siitam-Nyiri ja Jaan Sootak. Arvestades karistusõigusliku sekkumise jõulisust, peaks see olema vähemalt tänapäeval kujunenud erandiks, äärmiseks abinõuks — ultima ratio’ks. Seadusandlik praktika näitab aga, et erandiks kujunenud karistusõiguslik sekkumine ei tarvitse alati oma sängis püsida — ehkki tegu on äärmise abinõuga, kiputakse seda rakendama tavalise õigusliku regulatsioonina. Karistusõigusliku interventsiooni hädavajalikkus tuleneb küll vajadusest kaitsta ühiskonna põhiväärtusi ja õiguskorda, kuid karistusõigus saab seda teha siiski piiratult, sest karistusõigusliku sekkumise intensiivsus on väga suur. Pidades üldise eesmärgina silmas kuritegude ärahoidmist või kuritegevuse ohjeldamist ja lähtudes seega põhimõttest preventsioon repressiooni kaudu, peab karistusõigus juba seetõttu sekkuma ettevaatlikult. Teisisõnu, sekkumine peab olema vajalik ja hoolikalt läbi kaalutud, kuid kui juba sekkuda, siis õigusliku regulatsiooni kõige karmimal viisil. Ülekriminaliseerimise vähendamiseks ning karistusõiguse korrastamiseks korraldati aastatel 2011–2014 karistusõiguse revisjon. KarS-s tunnistati kehtetuks 47 süüteokoosseisu, lisati 20, muudatusi tehti enam kui 200 süüteokoosseisus. Tühistati ka üle 200 väärteokoosseisu haruseadustes ning muudeti üle 200 väärteokoosseisu. Üldse muudeti või tühistati väärteokoosseise 126 haruseaduses. Karistusõiguse revisjon on hea näide sellest, kuidas seadusandja püüab kõrvaldada ülekriminaliseerimise ilminguid ning viia karistusõigus tagasi nendesse piiridesse, mida ultima ratio püüab talle ette kirjutada.

Gould, kes oli teada-tuntud antirassist, pühendas palju aega ja vaeva, et tõestada kõikide rasside intellektuaalset võrdsust.
„Kriminaalseid“ vahejuhtumeid võib leida isegi teadusloost. Viimasel ajal on postuumselt kriitika alla sattunud üks eelmise sajandi kuulsamaid loodusteadlasi Stephen Jay Gould (1941–2002). Etteheiteid ei tekita mitte niivõrd tema teaduslikud avastused, vaid pigem populaarteaduslikud käsitlused, samuti tema isik. Sellest, kuidas ta oma ideoloogilistest tõekspidamistest lähtudes teadusliku reaalsusega manipuleeris, kirjutab Lauri Laanisto. Üks rafineeritumaid juhtumeid Gouldi sahkerdamisest puudutab Ameerika arsti ja loodusteadlase Samuel George Mortoni (1799–1851) poolt mõõdetud koljusid. Morton jõudis järeldusele, et kaukaasia rassi esindajatel on suurem aju kui indiaanlastel ja neegritel. Gould, kes oli teada-tuntud antirassist, pühendas palju aega ja vaeva, et tõestada kõikide rasside intellektuaalset võrdsust. 1970. aastate lõpul asus ta innukalt uusi mõõdistusi tegema ning väitis, et Morton on eksinud tingituna oma rassistlikest vaadetest, mis mõjutasid olulisel määral tema kasutatud metoodikaid. Ent hiljem mõõdeti Mortoni koljude kollektsioon veel kord üle, analüüsiti omakorda Gouldi metoodikat ja selgus, et pigem oli just Gould see, kes oma ideoloogilistest tõekspidamistest lähtuvalt püüdis vastandlikke vaateid omanud Mortoni tulemusi ümber lükata, kasutades selleks teadlikult kallutatud metoodikaid ning andmete valikulist analüüsi ja vääriti tõlgendamist.

Eksimine on inimlik selleski mõttes, et vahel see juhtub meiega masinlikult — siis, kui me ei suuda arvestada uudse ülesande komplekssust ja kasutame heas usus vanu, ühekülgseid lahenduskäike. Abi võib saada operatsioonianalüüsimeetoditest, mille tõhusust tutvustab Otu Vaarmann. Kui kasutatakse mõistet „operatsioonianalüüs“, siis mõeldakse eeskätt matemaatiliste meetodite rakendamist süsteemide modelleerimisel ja nende omaduste analüüsimisel. Kuid operatsioonianalüüsi meetodite rakendamisel tuleb peale teaduslike põhjenduste ja argumentide ning interdistsiplinaarsuse tugevalt mängu loomingulisus ja intuitsioon. Ulatuslikke inimene-masin-süsteeme pole võimalik juhtida ega nendega toime tulla üksnes kvalitatiivsete hinnangute või tundmuste najal. Seega ongi operatsioonianalüüsi üheks oluliseks eesmärgiks võimsa sünergia tekitamine erialade vahel. Kuigi meil tegutseb Operatsioonianalüüsi Selts, pole vastavad uuringud Eestis kulgenud just kiiduväärselt. Olukorra parandamiseks tuleks esmalt välja töötada ja viivitamatult ellu viia Eesti oludesse sobiv ja tööandjate huve arvestav tööstusmatemaatika õppekava, milles akadeemilise ja rakendusliku hariduse osa oleksid mõistlikus tasakaalus ning mis sobiks ka ümber- ja täiendõppeks, et uuendada ja kohandada oma teadmisi vastavalt tööturu nõuetele.

Kaks järgmist artiklit käsitlevad jumal Mithrat, mitmepalgelist indoeuroopa jumalust, kes oli seotud erinevate valdkondade ja funktsioonidega. Mithra esineb erinevates religioonides ja kultuuriruumides, viimaks ka Rooma keisririigis, kus 1. sajandi lõpus pKr sündis uus, temale pühendatud müsteeriumikultus, mis levis eriti Itaalias ja Rooma läänepoolsetes piiriprovintsides. Mithra kultus levis Hispaaniast Kesk-Aasiani — jälgi sellest võib leida ka Armeenia ja Gruusia territooriumilt, ent eriti mõjuvõimas oli see Iraani kultuuripiirkonnas. Paul Thieme (tlk Jaan Lahe) keskendub pildile, mille asetab meie ette 10. jašt, Mihr-Jašt, jumal Mithrale pühendatud hümn Avestas. Avesta on muinaspärsia usundi pühade tekstide kogumik, mille vanimaks osaks peetakse prohvet Zarathustrale (I at eKr) omistatud Gatha hümne. Hümnide keel (avesta keel) on suguluses keelega, milles on kirjutatud veedad. Mihr-Jašt’i analüüs nõuab teatud laadi tõendite ümberorganiseerimist, mis püüab asetada teksti detaile süstemaatilisse korda. See analüüs sisaldab samuti katset eraldada religioosseid kontseptsioone ja poeetilisi kujundeid, või teiste sõnadega, leida religioosse kujutlusvõime loomingu ja kujundlike väljendite tagant religioosse loogika postulaate. Autor sedastab, et Mithra kuju on kaine veendumuse väljendus — veendumuse, et meie inimmaailm kõigi oma seostega isikute, isikurühmade ja maade vahel ei saa jääda püsima ilma pühalikult antud lubadustest kinnipidamiseta, kuna ilma nendeta ei saa olla ei turvalisust ega rahu. See on pealegi kirglikult lootusrikka, kuigi irratsionaalse usu väljendus, et peab leiduma jumalik jõud, mis kaitseb selliseid lubadusi, tasudes usklikele ja karistades uskmatuid. Selle veendumuse ja selle usu ilmeka esitusena on Mihr-Jašt suur religioosne poeesia, mis kuulub maailma religioosse kirjanduse klassika hulka. Richard Nelson Frye (tlk Jaan Lahe) uurib teofoorsete nimede ehk jumala nime sisaldavate isikunimede esinemist kui religioonilooliste olude näitajat arheoloogilistes ja kirjalikes allikates. Autor teeb kokkuvõtte, et ajaloolase vaatepunktist paistab Mithra kultuse lugu Iraanis loomuliku arenguna Avesta ajast peaaegu tänapäevani koos muutuste ja arenguga, ent masdaistliku usundi ehk zoroastrismi piires. Iraanist ei ole leitud kultuse hälbinud vorme, mis viitaksid lääne mitraismile, kui just arheoloogid või etnoloogid ei paljasta ühel päeval teatud lääne mitraismi toimingute jälgi Kurdistani mägedes.

Mithra kuju on kaine veendumuse väljendus — veendumuse, et meie inimmaailm ei saa jääda püsima ilma pühalikult antud lubadustest kinnipidamiseta.
On üldlevinud arvamus, et keskaegne Euroopa oli üdini ebaratsionaalne, vähemalt mis puudutab kiriku õpetust. Selles valguses paistavad erilisena silma Bingeni Hildegardi (1098–1179), katoliku pühaku ja kiriku õpetaja (doctor ecclesiae) kaks teost: Physica: Raamat loodud asjade mitmesuguse loomuse peensustest ja Haiguste põhjused ja ravi. Tegemist pole visioonidega ega teoloogiliste traktaatidega, pigem tuleks need liigitada hoopis loodusloo ja meditsiini valdkonda. Need ääretult põnevad tekstid võiks huvi pakkuda huvi nii meditsiiniajaloolastele kui antropoloogidele, rääkimata alternatiivmeditsiini huvilistest, kelle seas Hildegardi retseptid ja soovitused on tänu pühendunud populariseerijatele juba aastakümneid suure au sees. Teosed on andnud tõuke pärjata püha Hildegard mõnikord lausa Saksa esimese (nais)loodusteadlase ja (nais)arsti tiitliga. Sisu poolest on kirjutised tõesti võrreldavad nii mõnegi keskaegse entsüklopeediaga („summaga“) ning haiguste kirjelduste ja soovitatud raviviiside rohkuse poolest ei jää need sugugi alla kuulsate keskaegsete arstide käsiraamatutele. Riina Ruut annab mõlemast põhjaliku ülevaate.
Transtsendentaalse elutõe ja olemisvabaduse äratundmine kunsti kaudu ongi ebainimliku kunstniku põhjapanev küsimus ja ülesanne.
Indrek Männiste jätkab Henry Milleri (1889–1980) loomingu filosoofilise eriteluga. Artikli teises osas tutvustab Männiste ebainimliku kunstniku ideed, vaadeldes seda ühtlasi Milleri filosoofilise meelestuse koondavaima põhimõistena, mis avab tee kirjaniku loomingu embrüonaalse pingestatuse igakülgseks tõlgitsemiseks. Autor väidab, et ebainimlik kunstnik peab Milleri mõtlemises lahendama konflikti traditsioonilise ja täieliku oleviku vahel. Ühelt poolt peab ebainimlik kunstnik lammutama traditsioonilise oleviku kogu selle võikas täiuses, ning teisalt suunama inimesi täieliku oleviku poole, mis saab võimalikuks eri kunstidega tegeldes selle millerlikult eripärases tähenduses. Transtsendentaalse elutõe ja olemisvabaduse äratundmine kunsti kaudu ongi ebainimliku kunstniku põhjapanev küsimus ja ülesanne. Kuna Miller hülgab esteetilise kunstikäsituse, on kunstil tema meelest tegelikult pelgalt vahendav roll. Tema Hiina-mõiste on mõeldud seda asjaolu seletama. Männiste tõlgenduses tähendab Hiina, mis on täieliku oleviku kliimaks või apoteoos, nö lõpp-punkti Milleri ebainimliku kunstniku jaoks. Olles aidanud tal parema elu tähendusest aru saada, muutub Hiina-seisundis kunstide endaga tegelemine ebavajalikuks. Hiina märgib säärasena ebainimliku kunstniku filosoofilise odüsseia lõppu. Hiina-kogemuses on ebainimlik kunstnik viimaks ületanud kõik traditsioonilise oleviku tekitatud metafüüsilised pained ja esteetilised taotlused ning vabastanud end parema elu jaoks. Transtsendentaalses Hiinas muutub elamine ise kunstiks.

Arvustuste osas vaatleb Rein Ruutsoo Küllo Arjakase raamatut Balti ketist, Henrik Sova Tiiu Hallapi tõlgitud Carl Gustav Hempeli Loodusteaduse filosoofiat ja Tanel Pern Olematute raamatute antoloogiat.

Illustratsioonid on Ülo Soosterilt, mis olid hiljuti vaadata Tartu Kunstimajas Enn Lillemetsa korraldatud näitusel „Karlova kriksadull. Ülo ja tüdrukud. 1957–1966“.

Numbri viimastel lehekülgedel saab lugeda järjejutu lõpuosa — informatsioonikokkuvõtteid Saksa okupatsiooni viimaste aastate, teise Nõukogude okupatsiooni algusaja olukorra ning eesti põgenike saatuse kohta. Katked põhinevad Soomes ja Rootsis kogutud teadetel, mis olid mõeldud Eesti diplomaatilistele esindajatele Helsingis ja Stockholmis (aastail 1943–1944 ka Soome peastaabile). Põgenike intervjueerimise, Eestist tulnud kirjade, ajalehtede ja raadiosaadete jälgimise jm põhjal on need koostanud põhiliselt ajakirjanik Voldemar Kures (1893–1987).

NB! Kõiki ajakirja numbreid saate tasuta (v.a viimased 12) lugeda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR, kuhu viivad lingid ka meie koduleheküljelt www.akad.ee.