Akadeemia 12. nr tutvustus
Hoopis spetsiifilisema tähenduse omandab maastiku-sõna Martin Heideggeri filosoofilises mõtlemises, mille muutumisse süveneb Ülo Matjus. 20. sajandi olulisim ja mõjukaim filosoofiline teos, Heideggeri Olemine ja aeg (1926) on selle autori endagi käsituses fundamentaalontoloogiline, s.t toimib ja jääb toimima filosoofilisel maastikul. Ent nimelt sellelt, oma loomuse poolest täideviidusse, täielikku lõpetusse, s.t oma piireni ja piiratusse jõudnud filosoofia maastikult — Olemine ja aeg jäi teatavasti pooleli — oli võimalik üleminek „teise algusse”, hoopis teistsugusele maastikule, s.t olemisajaloolisele mõtlemisele. Et filosoofiat ja viimast mõtlemist lahutab piltlikult öeldes kuristik, siis oli seda võimalik ületada üksnes hüppega teispoole. Artiklis jälgitakse üksikasjalikumalt seda, kuidas Heidegger sellest hüppest kõneleb 1930. aastail mitmes teoses, sh ka oma enam kui pool sajandit hiljem (1989) ilmunud „teises peateoses” Beiträge zur Philosophie: (Vom Ereignis) (1936). Artikli autor rõhutab, et olemisajalooline mõtlemine olnuks võimatu Olemise ja ajata, võlgnedes tänu sellele sinnapoole kuristikku jäänud tähtteosele. Ses mõttes ei lakka filosoofia olemast, kuid kuulub ometi käidud maastikku enne kuristikku, mida hüppega ületada püüda tähendab suuresti riskida.
Kui ajuteadlased murravad pead juba küsimuse üle, kuidas kindlustada ajurünnakust tuleneva närvilihke vastu neuronitevahelisi purdeid, siis psühholoogidel on ikka veel kokku leppimata Unbewusste eestikeelne tõlkevaste. Pikka aega on kasutusel olnud „alateadvus“, kuid pakutud on ka „mitteteadvust“ ja „teadvustamatust“. Endel Talvik pooldab esimest. Ta selgitab, et informatsiooni, mis on olnud Unbewusste’s, on võimalik uuesti teadvusse tuua ja seega pole selle seisundi kirjeldamiseks, kus informatsioon vahepeal olnud on, kohane kasutada sõna „teadvustamatu“. See on „teadvustatav“, vähemalt osalt, sest informatsiooni töötlemisel toimub pidevalt selle liikumine Unbewusste’sse ja tagasi. Sobimatu on ka „mitteteadvus“, mis peaks olema teadvuse vastand, samal ajal kui Unbewusste, eelteadvus ja teadlik teadvus on kõik teadvuse seisundid. Nad kirjeldavad informatsiooni asukohta psüühikas, selle „topograafilist“ paiknemist. Autor jääb seisukohale, et parema termini leidmiseni võiks jääda „alateadvuse“ juurde, ning lükkab ümber väited, nagu oleks Freud ise olnud termini „alateadvus“ vastu. Ta ei olnud nõus terminiga Untebewußtsein, mille eestikeelne vaste võiks olla „allteadvus“.
Järgmine artikkel juhatab lugeja mängeldes, samas täit teadvust eeldades, alateadvuse teemalt allilma. Muistse Mesopotaamia Gilgameši eepose standardversioon algab ja lõpeb pallimängu motiiviga. Osavõtjad kasutavad esemeid, mida akadi keeles nimetatakse pukku (’puupall’) ja mekkû (’kepp, kurikas’). Eepose esimeselt tahvlilt ilmneb, et Uruki kuningas kasutab mängu linnakodanike rõhumiseks, ning viimaselt tahvlilt saame teada, et mängu käigus allilma kukkunud esemeid suundub otsima Enkidu ja jääb sinna lõksu. Aga Päikesejumal avab augu, mille kaudu Enkidu hing välja pääseb, kohtub oma sõbra Gilgamešiga ja räägib talle surnuvaimude eluolust. Mõlemad pallimängu motiivid võeti üle varasematest sumeri lauludest. Amar Annus ja Mari Sarv võrdlevad sumeri tekstides esinevat pallimängu eesti rahvalauludes esineva kurnimänguga. Eesti regilauludes mängitakse kurni, pall lendab ema-isa hauale, peategelane läheb seda ära tooma. Ta leiab haua avatuna ja suhtleb oma surnud sugulastega. Teises regilaulude rühmas läheb neiu küla kiigepeole, porri kukkunud kurnipall määrib tema riided ja ta hakkab neid puhastama. Niisugune tegevus viib minategelase ühendusse mulla ja mustusega. Analüüs annab aluse väita, et eesti regilauludes esinevad kurnimängu motiivid kuuluvad samasse pärimusvoolu kui muistse Mesopotaamia tekstides esinevad motiivid. Peamine sarnasus Sumeri-Babüloonia ja Eestist pärit tekstide vahel on see, et pallimängu vahendite kaudu luuakse side teispoolsusega, surnute maailmaga ning saadakse teavet surnute eluolu kohta.
Jaan Jõgeveri (1860−1924) elu, aga eelkõige tegevust tsensorina on uurinud Vello ja Kristi Paatsi. Jõgever sattus tsensoriks vist küll pooljuhuslikult. Ta ei adunud ilmselt tulevast töökoormust, närvesöövat vastutust ega sellega kaasnevaid pingeid, tema valikul said otsustavaks palk ja teadustöö võimalus Tartus. Arvatavasti oli kaalukaim põhjus palk (algselt 1200 rubla aastas), sest Jõgeveri koormasid suured võlad. Tsensor pidi erilise tähelepanuga jälgima lihtrahvale mõeldud kirjandust. See pidi olema kõlbeline, ei tohtinud ärgitada rahva meeli ootamatul moel tegutsema ning oli sunnitud levitama riigivõimule sobivat maailmapilti. Venestusajal (1880.–1890. aastad) kuulusid keelatud raamatute hulka eestikeelsed haledusjutud, osa õudus- ja põnevusjutte, rahvusromantilised jutustused, mis käsitlesid eestlaste vabadusvõitlust sakslaste vastu. Teise suure valdkonnana oli trükiasjade peavalitsuse ja Venemaa Keisririigi Eesti- ning Liivimaa kuberneride erilise tähelepanu all eestikeelne ajakirjandus, mis pidi kaasa aitama venestusreformide elluviimisele. Ajalehetoimetajate töö eelduseks oli Vene impeeriumi riigipoliitika sunnitud omaksvõtt, mida jälgisid ametkonnad ja eriti tähelepanelikult tsensorid. Seetõttu olid ajastule iseloomulikud ka ajalehetoimetajate vastastikused süüdistused riigipoliitikale vastutöötamises.
Meie viimast, nelja aasta tagust rahvaloendust on hinnatud üldjoontes õnnestunuks, aga siiski esines peamiselt tavaloendusmeetodite kasutamise puhul kitsaskohti, millest kaalukaim on ilmselt selle suur maksumus. Teiseks argumendiks tavaloenduse vastu on muutuste kiirenemine ühiskonnas. Eesti võimaluse üle korraldada rahvaloendus üksnes registrite põhjal on diskuteeritud pikalt, arutelud algasid juba enne 2011. aastal toimunud rahva ja eluruumide loendust, mille puhul registreid kasutati, aga suhteliselt vähesel määral. Metoodika muutmist üksnes registripõhiseks analüüsivad loendusmeeskonna vaatevinklist Ene-Margit Tiit ja Kristi Lehto. Registripõhise loenduse suurimad probleemid tulenevad elanike ebalojaalsusest elukoha registreerimisel: tihti registreeritakse ennast ja oma pereliikmeid elukohta vastavalt sellele, kus kohalik omavalitsus pakub soodsamaid tingimusi kas kooli- või lasteaiakohtade valiku, tasuta transpordi või maksusoodustuste näol. Kahjuks moonutab niisugune teguviis registripõhise loenduse tulemusi. Loendusmeeskonna jaoks on see omamoodi väljakutse — eesmärgiks on siiski anda rahvastikust, selle struktuurist ja paiknemisest võimalikult adekvaatne pilt, hoolimata sellest et üldise mobiilsuse, mitme elukoha ja pendelrände tõttu muutub see pilt aina hägusemaks.
Apollinaire (1880–1918) oleks rahvaloendusest kirjutanud kui inimeste tagaajamisest, just sellises iroonilises võtmes naljandina, nagu need ilmusid 1911. aastal alates 1. aprillist Mercure de France’i rubriigis La Vie anecdotique, mida võiks tõlkida kui „Anekdootlikk elu“ ehk „Elu tõsilood“. Esialgu katkeb pajatuste ilmumine mõneks kuuks, kuid nende jätkudes asendab autor Montade’i varjunime Apollinaire’iga, mis samuti ei ole pärisnimi. Kui puhkeb Esimene maailmasõda, Mercure de France’i ilmumine katkeb, jätkudes peagi kuuväljaandena. Tööd oma rubriigis jätkab ka vabatahtlik suurtükiväelane, hilisem jalaväelane Wilhelm Albert Włodzimierz Apolinary de Wąż-Kostrowicki alias Guillaume Apollinaire. „Vie anecdotique“ ilmus katkendlikult, takistuseks sõjameheelu ja haavatasaamine: 17. märtsil 1916 tabab Apollinaire’i mürsukild pähe hetkel, mil ta kaevikus Mercure de France’i loeb. Viimane anecdotique ilmus 1. novembril 1918. Rubriiki täitis segu kõigest ja kõigist. Käesolevas numbris ilmuvad 1915. aasta „Tõsilood“ on tõlkinud Andres Raudsepp.
Kas eestlaste omakuvandit kaunistav töökus on tõsiasi või -lugu? Ütlus „tühi töö ja vaimu närimine“ kõlab usina põllumehe suust professori pihta sihituna usutavalt siis, kui viimane peab end bürokraatliku asjaajamisega koormama. Akadeemiliste töötajate panust saab siiski mõõta — töösoorituse juhtimise instrumendiga, millest annab ülevaate Kulno Türk. Töösoorituse juhtimine tähendab organisatsiooni strateegilistest eesmärkidest lähtuvat tööjõu planeerimist, töötajate hindamist, neile tagasiside andmist ja nende tasustamist. Eesmärgiks on organisatsiooni juhtimise ja sisekommunikatsiooni abil siduda indiviidide, meeskondade (allüksuste) ja organisatsiooni kui terviku eesmärke ning aidata kaasa organisatsiooni tulemuslikule toimimisele. Eestis tehtud uuringutest nähtub, et ülikoolide akadeemiliste töötajate töösooritust hinnatakse enamasti vaid ametikohale valimise käigus ning iga-aastast põhjalikku hindamist rakendatakse vähe. Ometi on töösoorituse hindamine ülikooli allüksuste arengu ja muutuste käivitajana end õigustanud ning taganud head tulemused nii teadus- kui ka õppemetoodilises töös. Samas on sellega kaasnenud ka negatiivseid mõjusid, sh eelarve pingestumise tingimustes töötajate ebakindluse, ebaõiglustunde ja rahulolematuse kasv. Kuigi põhjaliku töösoorituse hindamise süsteemiga on võimalik suunata akadeemiliste töötajate tegevust kõigis olulistes valdkondades, hakkavad keerukates töösoorituse juhtimise süsteemides paratamatult domineerima kvantitatiivsed näitajad, mis võimaldavad ka juhtidel eemalduda sisulisest juhtimisest ja loota iseregulatsioonile. Objektiivsetel ja kvantitatiivsetel näitajatel põhinevad hindamissüsteemid ei võimalda vajalikul määral arvestada kvalitatiivsete ega arengunäitajatega. Akadeemiliste töötajate töösoorituse iga-aastane hindamine on siiski vajalik juhtimisinstrument ning toetab hindamist ametikohale valimisel, hoides akadeemilised töötajad aktiivsena ja tulemuslikuna kogu ametiperioodi vältel.
Arvustuste osas tutvustab Jaan Lahe Martti Kalda koostatud ja tõlgitud Vana-India ajalooallikate kogumikku Jumalate poolt armastatud kuningas Priyadarśin Aśoka raidkirjad.
Illustratsioonideks on Helju Sarnet Zaurami ja Valve Janovi pildid, mis olid augustis ja septembris vaadata Tartu Kunstimajas Enn Lillemetsa korraldatud näitusel „Karlova kriksadull. Ülo ja tüdrukud. 1957–1966“.
Ajakirja lõpulehekülgedel alustame uue järjejutuga, mille autoriks on Galileo Galilei. Oma viimases, 1638. aastal ilmunud teoses Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt võtab Itaalia füüsik, astronoo ja filosoof Galileo Galilei (1564–1642) kokku oma senised füüsikaalased uuringud. Dialoogi vormis üles ehitatud raamatus käsitleb Galilei tänapäeva mõistes materjaliteadust ja kinemaatikat, mis ongi kaks pealkirjas nimetatud uut teadusharu. Ta sõnastab inertsiseaduse ja vaba langemise seadused, paneb aluse mehaanikale, võtab kokku oma pendli- ja kaldpinnauuringud, arutleb lõpmatuse üle, käsitleb materjalide vastupidavust ja selle põhjusi ning ühtlast ja kiirenevat liikumist, ennetades Stephen Hawkingi sõnul sellega Isaac Newtoni liikumisseadusi. Tegu on hilisemat teadust enim mõjutanud Galilei teosega, mis lõhkus seni kehtinud Aristotelese maailmakäsituse.
NB! Kõiki ajakirja numbreid saate tasuta (v.a viimased 12) lugeda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR, kuhu viivad lingid ka meie koduleheküljelt www.akad.ee.
