Illustratsioon: Shutterstock

Sabine Gleß ja Thomas Weigend (tlk Erkki Hirsnik) arvavad, et ilmselt jääb intelligentsetele masinatele karistusõigusliku vastutuse kehtestamine ettenähtavas tulevikus vaid mõttemudeliks, sest neil ei ole inimese jaoks mõistetavat karistustundlikkust ega arusaamist karistamisega seotud eetilisest etteheitest. Keerulisem on vastata küsimusele „masina taga oleva inimese“ karistatavusest. Kui intelligentse masina tegevus põhjustab karistusõiguslikult olulise kahju, vastutab inimene teo vahetu toimepanijana vähemalt siis, kui kasutas sellist masinat kavatsetult või teadis, et masina abiga saab teoks või võib teoks saada mõni kuriteokoosseis. Hoopis iseküsimus on see, kas intelligentse masina õppimisvõimelisusest tulenevat väikest, nn jääkriski saab masina suurt ühiskondlikku kasu silmas pidades aktsepteerida. Kui me ei soovi kontrollimatuse riskide tõttu kehtestada intelligentsete masinate kasutamise täielikku keeldu, ei jää ilmselt üle muud võimalust kui asetada „ühiskonnale“ kohustus taluda programmeerimise ja kohusetundliku kasutamise teel täiesti valitsetamatuid ohte. Sealjuures ei ole tingimata vaja leida, et masinate taga olevad inimesed tuleks alati ja täielikult vastutusest vabastada; karistusõigus peaks taganema üksnes sedavõrd, kuivõrd intelligentse masina üldine sotsiaalne kasulikkus õigustab temaga seotud riske üldsuse jaoks. Õigusmetoodiliselt on võimalik seda tulemust saavutada paindlike üldklauslite kehtestamise teel. Seaduse piisava määratletuse põhimõtet silmas pidades tuleks siiski eelistada vaevarikkamat teed ja sätestada erinevat tüüpi ning eri valdkondades kasutatavate intelligentsete masinate lubatud riskimäärad.

Konfliktist tingitud olukorrad murendavad ühiskonnas usaldust riigivalitsejate vastu ja seeläbi kodanike lojaalsust riigile.

Uute ja jõudsalt kasvavate probleemide kõrval on jäänud püsima igihaljad ja sageli võidetamatud nähtused, nagu huvide konflikt, mis on inimühiskonnas alati olemas. Näiteks avaliku sektori vastutavate isikute priiskamine: avaliku rahaga pillerkaaritamine, ebamajanduslik tegutsemine, lausraiskamine ja vargused. Tihti on ka päevapoliitiline huvi vastuolus õigusriigi põhimõttega või demokraatia põrkub autokraatliku valitsemissooviga. Konfliktist tingitud olukorrad murendavad ühiskonnas usaldust riigivalitsejate vastu ja seeläbi kodanike lojaalsust riigile. Huvide konflikti majanduslik tagajärg on avaliku teenuse hinna tõus. Vähenevad ka avaliku teenuse kvaliteet ja kättesaadavus. Enamgi veel: huvide konflikt on korruptsiooni väikeveli. Raivo Linnase artiklis on näiteid Euroopa institutsioonides ja Eesti riigiasutustes kehtivatest huvide konflikti ennetamise normidest ja võimalustest. Aga kuivõrd otsustusprotsessist ei saa kõrvaldada inimloomust, pole seda nähtust võimalik täiesti vältida. Pealegi on konflikti juur sageli rollikonfliktis, mis avalikus ametis on tihti vältimatu. Samas ei tohi ühiskonnas lakata võitlemast huvide konflikti põhjustavate olukordade tekkimise eeldustega, kuigi see tegevus on justkui võitlus tuuleveskitega. Teisest küljest on ohuks ülereguleerimine, mille tagajärjel kasvab avaliku sektori halduskoormus ja võivad saada kannatada isikute põhivabadused ja -õigused, ilma et huvide konflikti ennetamisel oleks märgatavat edu saavutatud.

Järgnevalt lükkavad Mati Rahu, Kaja Rahu ja Merike Sisask ümber teadusuuringutega konfliktseid eelarvamusi ja kinnisideesid, mis seoses 1986. aastal toimunud Tšernobõli katastroofiga püsivad praeguseni. Eestist pärit Tšernobõli veteranide tervist käsitlevate rahvusvaheliste teadusuuringute tulemusi tutvustasid Eesti Ekspress (M. Kärmas, 28.11.1997), Eesti Päevaleht (R. Aljas, 16.09.2013) ja Tartu ülikooli veebiportaal (29.08.2014). Kõik kolm meediakajastust jõudsid Eesti loetuimasse uudisteportaali Delfi ja neid saatsid lugejate kommentaarid. Teadureid saadeti sinna ja tänna: lähim koht üks kehaosa, kaugeim Fukushima prefektuur. Artikli autorid heidavad pilgu Delfi kommentaaridele, et vastata nende kirjutajatele ja tutvustada ühtlasi epidemioloogiliste uuringute köögipoolt, millest selgub, et epidemioloogilisi uuringuid Eestist pärit Tšernobõli veteranide tervise kohta võib õigusega pidada laitmatult tehtuks. Eesti epidemioloogid on koos välismaa kolleegidega teinud kõik võimaliku, et anda teadusmaailmale teavet meie ligi 5000 veterani tervise kohta. Seega teame praegu järgmist: 1) Tšernobõli piirkonnas saadud neeldumisdoosid mõõdetuna biodosimeetria meetoditega olid väikesed — keskmiselt 10–11 cGy; 2) madal kiirgustase ei ole suurendanud veteranide leukeemia- ega kilpnäärmevähiriski, mis olnuks ootuspärane suuremate dooside korral; 3) veteranide vähihaigestumuse ja suremuse tase on sama mis meesrahvastikul üldse; 4) Tšernobõli piirkonnas töötamine mõjus rängalt paljude veteranide vaimsele tervisele, millest annab tunnistust eeskätt nende püsivalt suur enesetapusuremus; 5) Eesti territooriumile langenud radioaktiivse aine kogus oli väike ega saanud põhjustada mingeid tervisekahjustusi.

Islami võimu alt välja jäävate iseseisvate usukogukondade eksisteerimine on islami seisukohast vastuvõetamatu.

Üllar Peterson jätkab eelmises numbris alguse saanud käsitlust islamiriigi suhtumisest mittemuslimitesse kaheksandal sajandil kirjutatud Abū Yūsufi Kitāb al-kharādž’i (Kharādž-maksu raamat) näitel, mis on vanim täielikult säilinud õigusalane käsitlus islamiriigi toimemehhanismidest. Abū Yūsufiga sai õigusalane „uskmatute haldamist“ käsitlev al-kharādž’i žanr alguse, kuid peagi järgnesid ka teised tööd, millest eriti kaalukal kohal on kaks, kus sisalduvad Abū Yūsufi omadega sarnased riigiõiguslikud ja teiseusulisi käsitlevad alusprintsiibid: al-Shaybānī Siyar ja al-Shāfi`ī Kitāb al-umm. Kõigis kolmes töös on ilmseks ja läbivaks motiiviks arusaam maailma jagunemisest omavahel vaenutsevaks dār al-islām’iks (islami ala) ja dār al-harb’iks (sõjaala). Teiseusuliste kohta sätestatakse, et kogu muu maailm kuulub islamisse pööramisele kas islamikutsungiga (da’wah) või sellest keeldumise korral sõjaga allutades; mööndakse, et üleilmses islamiriigis võivad piiratud kujul eksisteerida islamiriigile alluvate dhimmi’de kogukonnad, kuid islami võimu alt välja jäävate iseseisvate usukogukondade eksisteerimine on islami seisukohast vastuvõetamatu; kolm tööd on ühel meelel, et rahu uskmatutega võib sõlmida vaid ajutiselt. Nende islami riigiõiguse kolme varajasima töö põhimõtted on aluseks islami suhtumisele teiseusulistesse, mida arendati edasi keskajal, ja need põhimõtted kehtivad ka tänapäeva islami õiguse teoreetilistes töödes. Tänapäeva islamiriikides ja islamiliikumiste tegevuses, mis peavad ennast puhta/algse islami kandjateks ega tunnista õigusküsimustes mitte midagi peale šariaadi (Islamiriik, Boko Haram, Taliban jt nn puhtal islamil põhinevad moodustised), on kõik ülaltoodud käitumispõhimõtted väga selgelt ka äratuntavad; teoreetiliselt tunnistavad neid põhimõtteid ka šariaadil põhinevad islamiriigid (Saudi Araabia jt), kuid olles suutmatud neid ellu viima või kartes rahvusvahelisi tagajärgi, ja tunnistades uskmatutega ajutise vaherahu põhimõtet, rõhuvad džihaadi ja dhimma temaatika asemel pigem üleilmsele islamikutsungile ja uskmatute juures varjatud islamilevitamise põhimõtetele.

Aga maailma päikselisemat poolt elustavad Toomas Kiho, Kerry Shawn Keysi ning Sonata Paliulytė luuletused ja Alari Tuule joonistused.

Jaan Lahe on võtnud arvustada Toby Wilkinsoni raamatu Vana-Egiptuse tõus ja langus: Ühe tsivilisatsiooni ajalugu aastast 3000 eKr Kleopatrani .

Järjejutuna ilmub Galileo Galilei (1564–1642) viimane, 1638. aastal ilmunud teos Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt (tlk Mailis Põld), milles Itaalia füüsik, astronoom ja filosoof võtab kokku oma senised füüsikaalased uuringud. Dialoogi vormis üles ehitatud raamatus käsitleb Galilei tänapäeva mõistes materjaliteadust ja kinemaatikat, mis ongi kaks pealkirjas nimetatud uut teadusharu. Ta sõnastab inertsiseaduse ja vaba langemise seadused, paneb aluse mehaanikale, võtab kokku oma pendli- ja kaldpinnauuringud, arutleb lõpmatuse üle, käsitleb materjalide vastupidavust ja selle põhjusi ning ühtlast ja kiirenevat liikumist, ennetades Stephen Hawkingi sõnul sellega Isaac Newtoni liikumisseadusi. Tegu on hilisemat teadust enim mõjutanud Galilei teosega, mis lõhkus seni kehtinud Aristotelese maailmakäsituse.

NB! Kõiki ajakirja numbreid saate tasuta (v.a viimased 12) lugeda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR, kuhu viivad lingid ka meie koduleheküljelt www.akad.ee. Vt ka www.facebook.com/AjakiriAkadeemia/