Foto: Sven Arbet

Reimani töödele eelnenud baltisakslaste tööd olid iseenesest kõrgetasemelised, kuid paraku tundsid nemad huvi eelkõige maa poliitilise ajaloo ja selles juhtivat rolli mänginud (balti)saksa seisuste tegemiste vastu. Maa põlisrahvaste eluolu puudutati heal juhul möödaminnes. Reiman seevastu asus kirjutama uuelaadset Eesti ajalugu, keskendudes rahvusliku arengu seisukohast esmatähtsale teemaringile — kultuuriajaloole. Tänapäeva Eesti ajalooteadus on maailmale avatud. Nii peab traditsiooniliselt rahvuslikuks nimetatud ajalookirjutus aastatel 1918–1920 toimunud Vabadussõda Eesti ajalookäigu üheks kõige olulisemaks murdepunktiks. Seevastu näiteks „transnatsionaalse“ ajaloo kirjutajad käsitavad Eesti Vabadussõda vaid ühe kõrvalise aspektina Vene kodusõjas (1917–1923). Mitmete erinevate ajaloo käsitlusviiside ühiseks nimetajaks on saanud sihikindel mitterahvuslikkus. Samasuguste moodsate seletuste otsimise käigus võib aga juhtuda, et märkamatult jõutakse klassikalist suurriiklikku ajalookirjutust iseloomustavate seisukohtadeni, mis lähtuvad üksnes keskvõimu vaatenurgast ja huvidest. Kuid iseseisva ja demokraatliku Eesti riigi olemasolu kõige tähtsam mõte on kindlustada eestlaste rahvuskultuurilist arengut ning püsima jäämist rahvusena. Erinevalt suurriikidest pole Eesti puhul põhjust karta, et meie rahvuslus ohustaks Euroopa rahu, seepärast pole meil vaja oma rahvuslust vaka alla suruda. Eesti Vabariigi põhiseadus kohustab meid rahvuslust hoidma selleks, et jääda iseendaks.

Kogu maailmas nõuavad resistentsete mikroobide tekitatud haigused üle 700 000 inimelu aastas.

Kui ulatuslikult on kinnistunud rahvusluse ja territoriaalsuse printsiip õigeusu kiriku struktuuris, selgitab Liina Eek, kelle käsituse järgi võib õigeusu kirikut vaadelda kui loodusteadustest tuntud taksonoomilise perekonna analoogi, kus erinevaid õigeusu kirikuid ühendab ühine perekonnanimi. Õigeusukirikute perekonda nimetatakse Pühaks Üleilmseks Apostlik-Õigeusu Kirikuks. Perekond koosneb patriarhaatidest, autokefaalsetest ja autonoomsetest kirikutest, lisaks veel väiksema iseseisvusastmega kirikud. Patriarhaat on iseseisev kirik, mille siseasjadesse ja kiriku juhtimisse ei ole teistel kirikutel õigust sekkuda. Autokefaalia ja autonoomia on patriarhaadi jurisdiktsioonist välja kasvanud kiriklike provintside iseseisvuse erivormid, mis on tekkinud selleks, et olla vastavuses riikide territooriumiga. Autokefaalsed on õigeusus halduslikult iseseisvad kirikud, kellel on õigus valida endale oma kirikupea ja piiskopid. Autonoomne kirik on küll sisuliselt iseseisev ja teeb oma otsuseid ise, kuid väljaspool oleval patriarhil on teatud piiratud võim. Autonoomse kiriku puhul peab kirikujuhiks valitu enne kohale asumist saama kinnituse emakiriku juhtkonnalt. Kuid kirikliku iseseisvuse kohta on ikkagi erinevaid seisukohti ja arusaamu. Eri meelt ollakse selles, millisel patriarhaadil on õigus anda täielikku või osalist iseseisvust. Üks konsensuse puudumise põhjusi on kanoonilise õiguse erinev tõlgendamine. Artiklist selgub, et algselt ei olnudki autokefaalsus seotud rahvuse kui sellisega. Selline võimalus (nn kiriklik natsionalism) pandi aastal 1872 Konstantinoopolis ketserlusena ka kirikuvande alla. See otsus aga ei takistanud rahvuskirikute edasist teket, ja kui vaadata ringi praeguses maailmas, siis enamik iseseisvaid kirikuid on loodud just nimelt rahvuse ja mitte territoriaalsel tasandil. Selleks et keerulist olukorda piltlikustada, on autor koos Tartu Ülikooli botaaniku Silvia Pihuga koostanud õigeusu fülogeneesipuu (täpsemalt, orto-fülogeneesipuu).

Seksist on kujunenud ka naudingu ja õnne teadvustatud ja mõtestatud allikas, inimelu ja inimkultuuri lahutamatu koostisosa.

Kas antibiootikumide ajastu on lõppemas? Nii on pealkirjastanud oma artikli Ülar Allas, kes annab muu hulgas teada, et juba 1990ndail mõisteti lõplikult: ettekujutus antibiootikumidest kui imerohust on osutunud illusiooniks. Arvatakse, et kogu maailmas nõuavad resistentsete mikroobide tekitatud haigused üle 700 000 inimelu aastas ja et praeguse trendi jätkudes võib 2050. a enneaegselt surevate inimeste arv ulatuda 10 miljonini aastas. Resistentsuse tekkimises ja plahvatuslikus levikus on süüdistatud antibiootikumide liigset ja ebaõiget kasutamist. Kuni 50% juhtudel määratakse antibiootikumikuur vale diagnoosi alusel või kirjutatakse välja vale annus, mistõttu ravimeid kasutatakse ilmaasjata. Paljudes riikides on antibiootikumid kättesaadavad retseptita. Sellise suhtumise muudab ohtlikuks seegi, et nüüdseks on tuvastatud mikroobitüved, mille aktiivseks kasvuks on antibiootikumide juuresolek lausa hädavajalik eeltingimus. Suuri antibiootikumikoguseid neelab põllumajandus. Neid kasutatakse põllumajandusloomade ja kodulindude kasvustimulaatorina, nendega pritsitakse viljapuid ja neid rakendatakse akvakultuurides. Teadlastele tekitab peavalu ka bakterite loomulik vastupanuvõime. Mikroorganismid on Maal elanud üle 3,5 miljardi aasta ja selle aja jooksul on neil välja arenenud mehhanismid, mis võimaldavad neil end kaitsta toksiliste ainete, sh antibiootikumide eest. Resistentsuse üleilmastumist hoogustab veelgi kasvav turism ja patsientide sõidutamine raviasutuste vahel. Antibiootikumide kasutamise strateegiaga tegelevad asutused hoiatavad, et kiiresti leviv ravimiresistentsus on tõsine inimkonda ähvardav oht. Sageli sisaldavad soovitused kahte punkti: 1) tuleb piirata olemasolevate antibiootikumide kasutamist, et takistada resistentsuse levikut, ja 2) tuleb kiirendada uute antibiootikumide turule toomist.

Mario Rosentau heidab pilgu ühele meelierutavale vajadusele: inimese seksuaalsusele. Aga eelnevalt tutvustab autor inimvajadusi üldisemalt. Inimvajadus väljendab mingi elamiseks tarviliku hüve saadavuse n-ö normaaltaset, kusjuures selle hüve tegelik puudus teatava aja jooksul vältimatult tekitab organismile või isikule tõsist kahju, potentsiaalne puudus või lühiajaline puudus aga avaldab inimesele samahästi kui paratamatut motiveerivat survet sihipäraseks tegutsemiseks. Mistahes tüüpi konkreetse vajaduse rahuldamise tõeliseks aluseks on isiksuse tõsise kahjustumise vältimine. Sel alusel kehtib tegevusotsuste üldise alusena vähima kahju nõue: mistahes inimtegevuse tulemuseks olgu vähim kahju vähimale hulgale inimestele ja selles hulgas vähim kahju kõige enam kannatavale isikule! Autor leiab, et mistahes inimvajaduste teooria peab suutma vastata inimese seksuaalset käitumist puudutavatele küsimustele. Kas seks on tõeline vajadus: kas seksuaalse rahulduseta kannatab inimene tõsist kahju? Kas seks on ühetaoliselt määratletav vajadushüve või on tegemist keeruka hüvede põimikuga? Kas seks on puhas hüve, millega kaasnevad juhuslikud kahjutekitajad, või on seks ka ise kahjutekitaja? Küsimustest lähtuv sisutihe arutlus on pigem kirjeldav kui moraliseeriv. Kokkuvõtteks on öeldud, et seksuaalne läbikäimine on õnn iseeneses. Ent seks on ka kasulike ja kahjulike omadustega vahendlike vajadushüvede põimik. Selle aluseks on inimorganismi kui inimliigi isendi psühhofüsioloogiline, evolutsioonilise päritoluga paljunemismehhanism. Ent seksist on lisaks selle bioloogilisele olemusele kujunenud ka naudingu ja õnne teadvustatud ja mõtestatud allikas, inimelu ja inimkultuuri lahutamatu koostisosa.

Numbris ilmub ka teine osa Raivo Linnase artiklist huvide konflikti teemal, milles ta toob näiteid Euroopa institutsioonides ja Eesti riigiasutustes kehtivatest huvide konflikti ennetamise normidest ja võimalustest. Autor nendib, et kuivõrd otsustusprotsessist ei saa kõrvaldada inimloomust, pole seda nähtust võimalik täiesti vältida. Pealegi on konflikti juur sageli rollikonfliktis, mis avalikus ametis on tihti vältimatu. Samas ei tohi ühiskonnas lakata võitlemast eeldustega huvide konflikti põhjustavate olukordade tekkeks, kuigi see tegevus on justkui võitlus tuuleveskitega. Teisest küljest on ohuks ülereguleerimine, mille tagajärjel kasvab avaliku sektori halduskoormus ja võivad saada kannatada inimeste põhivabadused ja -õigused, ilma et huvide konflikti ennetamisel oleks märgatavat edu saavutatud.

Külluslikus ilukirjandusbuketis vahendame tänavuse Tartu rahvusvahelise kirjandusfestivali Prima Vista (4.–7. mai) külaliste loomingut: Tiiu Relve tõlgitud peatüki saksa kirjaniku Eugen Ruge autobiograafiliste sugemetega romaanist Kahaneva valguse aegu ja Eva Velskri eestindatud, Kopenhaagenist pärit Claus Høxbroe luulet. Kõigele lisaks veel Toomas Kiho „Tantsupidu“.

Arvustuste rubriigis vaatleb Brita Melts raamatuid Betti Alveri (1906–1989) ja Mart Lepiku (1900–1971) omavahelistest läkitustest ning Eduard Vilde (1865–1933) südamepuistetest Rahel Uschmarowile.

Vahelehtedel esineb Ardo Sägi oma värskete linoollõigetega.

Järjejutuna ilmub Galileo Galilei (1564–1642) viimane, 1638. aastal ilmunud teos Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt (tlk Mailis Põld), milles Itaalia füüsik, astronoom ja filosoof võtab kokku oma senised füüsikaalased uuringud. Dialoogi vormis üles ehitatud raamatus käsitleb Galilei tänapäeva mõistes materjaliteadust ja kinemaatikat, mis ongi kaks pealkirjas nimetatud uut teadusharu. Ta sõnastab inertsiseaduse ja vaba langemise seadused, paneb aluse mehaanikale, võtab kokku oma pendli- ja kaldpinnauuringud, arutleb lõpmatuse üle, käsitleb materjalide vastupidavust ja selle põhjusi ning ühtlast ja kiirenevat liikumist, ennetades Stephen Hawkingi sõnul sellega Isaac Newtoni liikumisseadusi. Tegu on hilisemat teadust enim mõjutanud Galilei teosega, mis lõhkus seni kehtinud Aristotelese maailmakäsituse.

NB! Kõiki ajakirja numbreid saate tasuta (v.a viimased 12) lugeda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR, kuhu viivad lingid ka meie koduleheküljelt www.akad.ee. Vt ka www.facebook.com/AjakiriAkadeemia/