Foto: Shutterstock

Kõige enam elab neid Karjala Vabariigis, vähem Leningradi ja Vologda oblastis. Viimase loenduse andmeil (2010) elab Venemaal umbes 6000 vepslast. Hilisel nõukogude perioodil, Brežnevi valitsusajal, keeldusid Leningradi ja Vologda oblasti vepsa asualadel töötavad ametnikud ja rahvaloendajad massiliselt vepsa identiteedi registreerimisest isikut tõendavates dokumentides ja rahvaloendustel. Vepslased märgiti venelasteks. Arvatavasti tahtsid oblastivõimud saata vepslastele signaali, et riik ei tunnusta neid etnilise kooslusena ja neil tuleb hakata venelasteks. Võimalik, et see toimus asjassepuutuvate keskvõimuorganite vaikival nõusolekul, sest tolleaegse Nõukogude rahvuspoliitika sihiks ei olnud etnilise mitmekesisuse säilitamine, vaid liikumine rahvusteta tuleviku ning ühtse venekeelse nõukogude rahva suunas, kuid samas ei tahetud rahvaste lähenemist ja kokkusulamist forsseerida. Ametliku retoorika kohaselt tuli kõiki etnilisi kooslusi kohelda võrdselt ning rangelt võttes olid oblastivõimude piirkondlik rahvuspoliitika ja vepslaste registreerimist puudutavad juhtnöörid ebaseaduslikud. Kirjeldatud praktika tingis vepslaste ametliku arvu ebaloomulikult järsu languse ja andis järjekordse hoobi nende niigi nõrgale etnilisele eneseteadvusele. Tänapäeval on vepslastele antud väikesearvulise põlisrahva staatus ning need vepslased, kes elavad oma traditsioonilisel asualal, võivad jääda pensionile viis aastat varem kui Venemaa kodanikud üldiselt. Selleks tuleb aga kohtus tõestada, et oled vepslane. Raske on seda teha, kui sa ise ja su vanemad on Nõukogude dokumentide järgi venelased.

On oluline rõhutada, et osa pedofiilseid mehi piirdub vaid fantaasiaga.

Mari Järvelaid jätkab lastepornograafia teemal, peatudes pikemalt neurobioloogilistel tahkudel. Laste vastu suunatud seksuaalkuritegude toimepanijad võib jagada kahte rühma. Esiteks on need inimesed, kel puudub seksuaalpartneri-eelistus, kuid kes mingil põhjusel kuritarvitavad lapsi. Siia rühma kuuluvad seksuaalkogemuseta teismelised, vaimupuudega või antisotsiaalse isiksusehäirega inimesed ja need üldisemalt traumeeritud pere liikmed, kes otsivad asenduspartnerit laste hulgast. Suure tõenäosusega on neil impulsihäire ja nad kuritarvitavad lapsi seksuaalselt ilma, et neil oleks spetsiifilist eelistust puberteedieelsete laste suhtes. Teise rühma moodustavad need, kelle seksuaalne eelistus on otseselt pedofiilne. Vaid pooled lapsi kuritarvitavatest isikutest on pedofiilsed ja seejuures peab arvestama, et mitte kõik pedofiilsed isikud ei ole lapsi kuritarvitanud. Ülejäänud 50% on need, kes teevad seda ilma, et lapsed oleksid neile seksuaalselt atraktiivsed. Teisisõnu, neil puuduvad sotsiaalsed oskused emotsionaalsete seksuaalsuhete loomiseks oma eakaaslastega ja nad otsivad laste hulgast n-ö asenduspartnerit. Kliinilisest vaatepunktist on oluline rõhutada, et osa pedofiilseid mehi piirdub vaid fantaasiaga, kuid on ka neid, kelle seksuaalihasid ei suuda pelgalt fantaasiad rahuldada. Selle teise rühma liikmed on potentsiaalsed kurjategijad, kuid samal ajal ka potentsiaalsed ravilepöördujad, kui neile seda õigel ajal võimaldada, selleks et vähendada võimenduvaid impulsse käituda lapsi ohustades. Need mehed võivad kvalifitseeruda pedofiilse häirega isikuteks, sest nad kogevad isikutevahelist düstressi, ilma et oleksid sooritanud mõnd seksuaalkuritegu. Peale selle on aga olemas ka mehed, kes on juba sooritanud lastevastase seksuaalkuriteo. Osa neist tunneb kahetsust, teised mitte. Esimesed võivad tagasilanguse vältimiseks abi otsida. Pedofiilsete inimeste levimuse kohta on andmeid napilt. Arvatakse, et heteroseksuaalsete ja homoseksuaalsete pedofiilide suhe on u 1,4 : 1. Kui üldiselt peetakse pedofiilset käitumist peamiselt meestele omaseks, siis Michael C. Seto andmetel on 14–24% poiste vastu ja 6–14% tüdrukute vastu toime pandud seksuaalkuritegudest sooritanud naised. Põhjus, miks on valdavalt mees kurjategijaks ja naine ohvriks, on ilmselt selles, et mehi on kergem tingida seksuaalstiimulile alluma kui naisi.

30. juunil 1815. aastal väljus Balti laevastiku kodusadamast Kroonlinnas baltisaksa mereväeohvitserist maadeuurija Otto von Kotzebue (1787–1846) juhitud avastusreis (1815–1818), millest võtsid osa ka botaanik Adelbert von Chamisso (1781–1838) ja laevatohtrist zooloog, Tartus sündinud ja surnud Johann Friedrich Eschscholtz (1793–1831). Avastusreisi põhirõhk oli Vaiksel ookeanil, kus Kotzebuel tuli kindlaks teha paljude kaardile märgitud saarte täpne asukoht ja avastada uusi. Prikil Rjurik sooritatud ümbermaailmareisi ametliku kirjeldusega samade kaante vahel avaldas Kotzebue Eschscholtzi reisimärkmed (Allgemeine Bemerkungen zur Reisebeschreibung) ja lühikesed loodusloolised kirjatööd. Üldised märkmed on päevikulaadne teos, mille autoriks on Eschscholtz, kuigi tema nime pealkirja all pole. Tiiu Speek annab ülevaate tema loetletud ja kirjeldatud liikidest, lähemalt aga tutvustab kilpsiilikut, meripõit, purilast ja liudkodalast, keda Eschscholtz uuris tekiplankudel ja jalutuskäikudel ookeanikaldal koos reisikaaslase, Prantsuse-Saksa loodusloolase Chamissoga. Ookeanide elu uurimine oli tol ajal alles algusjärgus ja zooloogiagi polnud veel omaette teadus — kindlasti oli Johann Friedrich Eschscholtz meie esimene merebioloog.

1941. aasta juuli keskel jäi Teise maailmasõja rinne esimest korda Emajõe kallastele pikemalt seisma. Kahe vaenupoole vahel algas halastamatu suurtükiduell, mille tulemusena said kannatada eelkõige Tartu tsiviilehitised. 5217 hoonest hävis enam kui kaheksandik, kasulik elamispind kuuendiku võrra. Põhja pool Emajõge peatunud punaväed pommitasid lõunapoolset linnaosa nii lõhke- kui ka süütepommidega, millest tekkis hulk tulekahjusid, mis II linnajaost terved rajoonid varemeiks muutis. Ilmumata jäänud koguteose Tartu sõjatules 1941 (1944) jaoks kirjutatud artikli käsikirjas kirjeldab Jüri Erm detailselt, linnaosa rajoonide kaupa tulekahjude tekkimist ja tule levikut ning tingimusi, mis seda soodustasid või pidurdasid. Ühtlasi püütakse ülevaates iseloomustada varemeid ja maastikku pärast põlemist. Aksella Latka annab ülevaate hävingust n-ö Toomemäe-taguses Tartu linnaosas. Asudes põlenud alasid lähemalt analüüsima, heidab autor pilgu kogu varemeterägastikule, mis majadest alles jäid: „Näeme kivimüüre, ahje, korstnaid ja alusmüüre, igal pool mahalangenud kivid, katuseplekk, igasugune rusu ja tuhk. Seda varemetelabürinti piiravad põlenud puude vööd, samuti pooleldi põlenud ja lõhutud tarad ning plangud. Siin-seal on näha kaevude kõveraks käändunud raudosi, sõtkutud ja tallatud juurviljaaedu ja kohati mürskudest ülesküntud maad.“

Kušaanide ajastu on oma kultuurisaavutuste rikkuse ja kvaliteediga üks Vana-India ajaloo huvitavamaid ja olulisemaid perioode.

Krishna Chandra Sagar (tlk Jaan Lahe) tutvustab pärast Maurjate dünastia (320–180 eKr) langust peamiselt India põhjaaladel valitsenud kušaanide impeeriumi, mille mõjuvõim ulatus kuni Kesk-Aasiani välja. Kaheldamatult suurim Kušaani valitseja Indias oli Kaniška (u 130–170 pKr), kes viis lõpule vallutused Põhja-Indias ja valitses laia territooriumi üle, mis ulatus Kapisast, Gandhārast ja Kashmirist Vārāṇasīni. Kaniška võimujärglastest on tuntumad Vasiška, Huviška, Kaniška II ja Vasudeva. Viimane valitses tõenäoliselt 3. sajandil. Arvatavasti kaotas ta loodeprovintsid ja Kušaani impeerium oli kitsenenud territooriumile, mis hõlmas Mathurā ja sellelähedased piirkonnad. Lõplikult hääbus Kaniška suguvõsast pärinevate kuningate võim 9.–10. sajandil Kabuli oru piirkonnas. Kušaanide ajastu on oma kultuurisaavutuste rikkuse ja kvaliteediga üks Vana-India ajaloo huvitavamaid ja olulisemaid perioode. Kušaani valitsejad olid suured kirjanduse patroonid. Suur hulk olulisi raamatuid oli kirjutatud sanskriti keeles, mis elas läbi loovaid impulsse uue intensiivsusega ja jõudis seejärel haripunkti järgneval Guptade perioodil. Kaniška, olles pühendunud budist, kutsus kokku IV budistliku suurkogu, kus tehti lõpp paljudele koolkondadevahelistele lahkarvamustele. Aga üldiselt järgisid kušaanid usulise sallivuse poliitikat. Jumalused, kes leiduvad Kušaani valitsejate müntidel, ei ole ainult brahmanistlikud ja budistlikud, vaid ka Kreeka, Sumeri, zoroastristlikud, Eelami ja mitraistlikud jumalused. Kušaani valitsejad ei muutnud oma isiklikku religiooni riigi ega rahva religiooniks: Kadphises II oli Šiva järgija, Kaniška I oli budist, Vasudeva šivaist. Veel on tähelepanuväärne, et kušaani perioodil kerkis esile mahajaana-budism ning Kaniška valitsusajal õitses religioosne Gandhāra kunstistiil, millele on tunnuslik Buddha inimkujulisus. Samas tuleb veel kord rõhutada, et kušaanid edendasid teiste uskude kõrval ka hinduismi.

Ilukirjanduse lehekülgedelt pakume Märt Väljataga tõlgitud John Drydeni (1631–1700) „Laulu püha Cecilia päevaks“ ja Toomas Kiho mõistuluuletuse „President ja meri“.

Pildid on joonistanud Jaanus Eensalu.

Järjejutuna ilmub Galileo Galilei (1564–1642) viimane, 1638. aastal ilmunud teos Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt (tlk Mailis Põld), milles Itaalia füüsik, astronoom ja filosoof võtab kokku oma senised füüsikaalased uuringud. Dialoogi vormis üles ehitatud raamatus käsitleb Galilei tänapäeva mõistes materjaliteadust ja kinemaatikat, mis ongi kaks pealkirjas nimetatud uut teadusharu. Ta sõnastab inertsiseaduse ja vaba langemise seadused, paneb aluse mehaanikale, võtab kokku oma pendli- ja kaldpinnauuringud, arutleb lõpmatuse üle, käsitleb materjalide vastupidavust ja selle põhjusi ning ühtlast ja kiirenevat liikumist, ennetades Stephen Hawkingi sõnul sellega Isaac Newtoni liikumisseadusi. Tegu on hilisemat teadust enim mõjutanud Galilei teosega, mis lõhkus seni kehtinud Aristotelese maailmakäsituse.

NB! Kõiki ajakirja numbreid saate tasuta (v.a viimased 12) lugeda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR, kuhu viivad lingid ka meie koduleheküljelt www.akad.ee. Vt ka www.facebook.com/AjakiriAkadeemia/