Foto: Andres Putting

Eriugena teoloogiat mõtestab Werner Beierwaltes (tlk Kalle Kasemaa), avades kõigepealt tema teose vaimulaadi tagamaid, mis ulatuvad Aristoteleseni, kes käsitleb Jumala olemist ja elu mõtlemise mõtlemisena. Aristotelese teoloogia juhtmõte on otseselt või kaudselt saanud määravaks uusplatonistlikule kujutlusele ajavabast, iseend mõtlevast vaimust ja mõjutanud ka varase keskaja kreeka- ja ladinakeelset teoloogiat — eelkõige tihedas seoses filosoofilise mõtisklusega logos’e, sophia ja intellectus’e mõistete üle ning Jumala trinitaarse enesekonstitueerimise mõistelise kindlaksmääramisega. Eriugena omakorda järgib oma mõistekonstellatsioonides ja mõttevormides Pseudo-Dionysios Areopagitat, võttes aluseks tema negatiivse teoloogia, et leida uus lähenemine küsimusele Jumala eneseteadvuse kohta. Aga Jumala olemus ei ole taibatav ei mõtlemise vahetu haardega ega ole sõnastatav või definitsiooniga piiriteldav. Seega, kui inimene tahab temale kohasel ja võimalikul viisil kogeda Jumala olemust, siis ei tohi ta kõige selle juurest, mis Jumala ümber on, „pimesi hüpata definitsioonile“, vaid ta saab ainult „vaikides austada sõnamatut ning mõistmisest ja igasuguse teadmise tipust kõrgemal olevat jumaliku olemuse tõde“. Ometi ei ole inimeselt võetud mõtlemise kohustust läheneda tunnetamatule, selleks et saada aru selle eimiskisusest kui Jumala olemuse ülevusest ja teistsugususest. Ja niisuguse käsitatamatule läheneva mõtlemise kaudu, mis toimub lakkamatu tiirlemisena Jumala ümber, võib inimene saada teadlikuks endast ja oma olemise aluspõhjast.

Energia

Aga kas te vähemalt teate, mis on energia? Oskate seda defineerida? Lohutuseks mitteoskajale teatab Taivo Liiva, et energia mõistet ei teadnud ka füüsikateaduse rajaja ning peaarhitekt Isaac Newton. Selleni jõuti hoopis hiljem — kui energiamõiste puudumine hakkas teaduse ja tehnika arengut tõsiselt pidurdama. Sest Newtoni poolt kasutusele võetud liikumishulga mõiste abil polnud paljusid füüsikaprobleeme enam võimalik uurida ega ära seletada. Pärast kineetilise ja potentsiaalse energia defineerimist selgus, et lisaks mehaanilisele energiale leidub veel teisigi energiavorme, nagu soojus-, elektri- ja tuumaenergia. Selgus veel seegi, et kõiki neid mõõdetakse samades ühikutes ning see võimaldab erinevate energiate toimet omavahel hästi võrrelda ja neid ka kokku liita. Artiklis tuleb ka juttu Albert Einsteini kuulsaimast valemist E = mc2, mis seob omavahel energia ja massi kui inertsi mõõdu. Sellest hargnevad uued põnevad teemad, mis puudutavad tuumaenergia saamist.

Valgustus

Mõttetegevuse inerts võib aga suure jõuga panna kinni hoidma näiteks sellisest kinnismõttest, nagu olnuks keskaeg pime ajastu ja et renessanss juhatanuks tõelise Valgustuse juurde. Veel 1970. aastateni usuti teadusmaailmas ulatuslikesse nõiajahtidesse 14. sajandi Lõuna-Prantsusmaal. Kuid on välja selgitatud, et inkvisitsiooni tingitud sajad surmad, need esitatud arvud on puhas väljamõeldis. Selline suhtumine ja käitumine olid tüüpilised valgustusajastu fantaasiavalda kuuluvatele kirikuvastastele argumentidele, väidab Mikael Laidre. Ajalooperiood umbes 4. sajandist kuni 8./9. sajandini pKr polnud Lääne-Euroopas „pime ajastu“, vaid hoopis elujõuline, dünaamiline ja katkematu üleminek antiigist keskaega. See hilisantiigiks nimetatud ajastu andis keskaegsele Euroopale teadmistepagasi selleks, et marssida ühest nn renessansist teise. Nende hulka kuuluvad Karolingide renessanss, tuntud sel ajal kui correctio (parandamine, täpsustamine), mille eesmärk oli viia Karolingide Euroopa otsesemalt kooskõlla Roomaga; samuti Ottoonide-aegne 10. sajandi teise poole renovatio; ning nn 12. sajandi renessanss. Antiik- ja keskajal mõisteti arengut kui pidevat suuna täpsustamist. Mineviku juured olid alus, ning seos nendega vajas muutunud oludes pidevalt uuendamist. Keskaeg päris antiigist kreeka ja ladina ning kristliku arusaama muutumisest ja reformist, mis tähendas ühtlasi nii paremaks muutumist kui ka tagasipöördumist nn vana hea juurde. Antiigi ja keskaja ühine, elav ja arenev traditsioon katkes 13./14. sajandil, mitmes valdkonnas toimusid ulatuslikud muutused. Kõik koos moodustavad nad arvestatava episteemilise nihke. Näiteks 13. sajandil kujunes tahte ülimuslikkus mõistuse ja objektiivse tegelikkuse ehk tõe arvelt. Möödus veel sajandeid ja seejärel lõhkus Kolmekümneaastane sõda (1618–1648) endise harmoonilise terviku, kristliku Kreeka-Rooma tsivilisatsiooni, imperium Christianum'i ehk Europa Christiana, vaenutsevateks natsionalistlikeks tükkideks. Keskaja pimedana nägemise taga on arvamus, et tänapäeva reaktsioonid negatiivsetele sündmustele ja arengule käivad kogu mineviku kohta. Euroopa Liidu keskendumine ja lausa rajamine rahuprintsiibile on reaktsioon uusaegsele, igasuguseid inimlikkuse piire ületanud süstemaatilisele vägivallale. See on reaktsioon konkreetsele uusaegsele nähtusele — totaalsele sõjale.

Pagulasringid

Rein Taagepera jutustab ajast, mil kahe II maailmasõja löödud killu, Kodu-Eesti ja Välis-Eesti kogukonna koostöö polnud veel täielikult tärganud. Kui nn Nõukogude Eestis tekkis Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS), siis arvati paguluses, et see on umbes nagu VEKSA — Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühing, KGB ilmne käepikendus. Ja kui EMS otsis väliseestlaste abi, siis sellises õhustikus oli tal raske üldse kontakti saada. Ühendust saadi selliste ringkondadega, keda pagulasavalikkus pidas „roosaks“, s.t poolpunaseks. Neil ringkondadel polnud oma organisatsiooni. Üritusi, nagu näiteks metsaülikoolid, organiseeriti küllaltki mitteametlikult. Sellepärast läks EMSi abistamiseks vaja tuliuut organisatsiooni — Välis-Eesti Muinsuskaitse Seltsi (VMS). VMS korraldas ringreise ja esinemisi Ameerikas EMSi esimehele Trivimi Vellistele ja hiljem Mart Laarile. Kõhklev pagulasavalikkus veendus pikapeale, et neil inimestel tõesti pole ei saba ega sarvi. Nende kontaktid laiemate pagulasringidega avardusid, millega VMSi üks sihte oligi saavutatud. Andnud niisuguse sissejuhatava raamistiku, kirjeldab Taagepera põhjalikult VMSi tegevust aastail 1988–1990 enda kui VMSi sekretäri vaatenurgast, mille võib kokku võtta nii: meil oli muudki teha kui pagulaskonna sisepingete pärast muretseda: EMSi tuli varustada diktofonide ja isegi trükipaberiga.

Magala

Pragmaatilist abi vajavad ka modernismi võidukäigu (meie puhul pigem sotsialismi vähikäigu) kummituslike magalarajoonide elanikud. Laulva revolutsiooni loosung „Peatage Lasnamäe“ on nüüdseks omandanud lausa küsimärgilise tähenduse. Kadri Semm ja Ott Kadarik käsitlevad Euroopa ja USA institutsioonilises planeerimistegevuses soositud ühtaegu ökoloogilisi ja sotsiaalseid planeerimistrende, mis võiksid pakkuda lahendusi ka meile. Üks väljapääs on sotsiaalselt jätkusuutlikus planeerimises: elanikud peaksid ise küsima, milline on see linn, milles nad elada tahavad. Autorite sõnul eeldab aga selline küsimine teadmisi eluaseme arengutrendidest, tänavavõrgustikust, avatud ruumist, rahvastikutihedusest, teenuste paiknemisest, harjumuslikes paikades liikumisest ning sellest, kuidas need tähendused on seotud elamiskultuuri, eelistuste, tavade ja väärtushinnangutega. Niisugune stereotüüpe murdev suund nõuaks isegi riiklikult toetatud sotsiaalseid meetmeid. Olulist tööd kodanike kaasamisel planeerimisprotsessi on teinud MTÜ Linnalabor, mis on otsinud kokkupuutepunkte kodanike huvide ja institutsiooniliste planeerimisotsuste vahel ning teinud tööd planeerimissüsteemi tõlkimisel kodanikele mõistetavasse keelde.

Kui maju saab igasuguste tunnuste järgi lahterdada skaalal „elamiseks soojalt soovitatav“, „käib kah“ ja „ebasobiv“, siis niisugune lähenemisega nõustuvad nii insener kui luuletaja. Seevastu teaduskirjastuste liigitamine headeks ja tavalisteks kirjastusteks on pannud humanitaarteadlased pahandama. Seetõttu tutvustab Jaan Ross Eesti teadusbürokraatia klassifikaatorite arengut viimaste aastate jooksul ning püüab enda kirjutatud või toimetatud seitsmes eri kirjastuses ilmunud monograafia või artiklite kogumiku avaldamisloo varal näidata, et raamatute väärtuse hindamine eelnevalt koostatud „heade” kirjastuste nimekirja alusel pole kuigi objektiivne. Ross arvab, et Eesti Teadusagentuuril oleks mõistlik pöörduda Haridus- ja Teadusministeeriumi poole ettepanekuga muuta ETISe klassifikaatorite süsteemi ning liita kategooriad 2.1 ja 2.2 ning 3.1 ja 3.2, nimetades tulemuseks saadud ühendkategooriaid vastavalt monograafiateks (2.1) ning kogumike artikliteks või peatükkideks (3.1). See võimaldaks lõpetada vahetegemise heade ja tavaliste kirjastuste vahel, mida Eesti humanitaarteadlased pole kunagi tunnustanud, ning mida formaalselt määrata püüda on autori arvates seesama mis vaielda küsimuse üle, kas poolik veeklaas on pooleldi täis või pooleldi tühi.

Ja veel:

Nendele mõtlemist parandavatele artiklitele pakume vahelduseks silmapaitavaid joonistusi Kälina Kõvalt ning Jüri Talveti tõlkes meeliülendavat poeesiat ukrainlannalt Anna Bagrianalt, bulgaarlaselt Dimitar Hristovilt ja Itaaliast pärit Giuseppe Napolitanolt.

Arvustuste osas on tähelepanu all Ivar Kaasiku Ettevaatust, kunst! Mida teha. Kuidas ja kui palju. — pihtimuslikud lugemissoovitused on avaldanud Marek Volt. Väitluste rubriigis korrastab Aarne Kasikov Mari Järvelaiu 7. ja 8. numbris ilmunud artiklit „Seksuaalsus ja Homo sapiens“.

Numbri lõpus ilmuvad järjejutuna (19. osa) informatsioonikokkuvõtted Saksa okupatsiooni viimaste aastate, teise Nõukogude okupatsiooni algusaja olukorra ning eesti põgenike saatuse kohta. Katked põhinevad Soomes ja Rootsis kogutud teadetel, mis olid mõeldud Eesti diplomaatilistele esindajatele Helsingis ja Stockholmis (aastail 1943–1944 ka Soome peastaabile). Põgenike intervjueerimise, Eestist tulnud kirjade, ajalehtede ja raadiosaadete jälgimise jm põhjal on need koostanud põhiliselt ajakirjanik Voldemar Kures (1893–1987).