AKADEEMIA nr 3: Mis on 'eesti asi'?

Eesti ajaloo II köites valitseva mõtteviisi oponente häirib, et muistse vabadusvõitluse termin kui selline on uuest käsitlusest kõrvale jäetud. Toomas Kiho selgitab oma essees, et seda ongi tehtud asjatult, sest väljajätt haavab sügavalt eesti asja, eestluse järjepidevust.

Kui anda eesti asjale mingi täiesti uus, teistsugune sisu, mis näiteks eestlastesse üldse ei puutuks, või kui muuta ta üliavaraks, tähenduselt tühjaks tähistajaks, siis katkeb ka tema sisuline side. Eestlus on ikkagi teatav (ala)teadlikult tunnetatav määr või mõõdupuu, mis aitab meil hinnata, millised protsessid on olnud „eesti asja puhul“ päri- ja millised vastukarva, ning veelgi huvitavam: oskame ka ennustada, millised protsessid võivad eesti asja kahjustada ja Eestile saatuslikuks saada. Sellest johtuvad ka teatud (kaitse)positsioonid, mille ära andmine äraandmisena tundub. Eesti jaoks, nagu ka iga subjektse rahva jaoks on ometi tarvis oma müüte. Need moodustavad enesetunnetuse aluse, ja sellepärast tuleks ka paljude mütoloogiliselt laetud sündmuste puhul olla teaduslikul analüüsil, õigemini tulemuste populariseerimisel ettevaatlik. Või kas tõesti peaksime 100-aastast üleskutset parafraseerima euroopluse kureperspektiivist lähtudes nii: „Saagem eurooplasteks, kuid ärgem jäägem eestlasteks“?

Negatiivse iibega eestluse kõlekojas lööb häirekelli väljarände tont, mis tekitab kodutust nii kodumaale mahajääjates kui kasumaade uusasukates. Aga selle seisundi poolest me maha ei jää — kodutus on viimase sajandi mõtlejate väidete kohaselt kaasaegse (lääne) inimkonna olemuslik seisund. Leo Luks väidab oma fenomenoloogilises kirjelduses, et kodusust ei tuleks mõista mitte spetsiifilise üksikkogemusena, vaid teisi konkreetsemaid kogemusi struktureeriva kogemushorisondina. Teiseks väidab ta, et kodutust tuleks kõige laiemas, argielus mõtet omavas tähenduses mõista kodusushorisondi toimivust takistava tõrkena. See tõrge võib ilmneda mistahes koduilma tasandil või aspektis (nii ruumilisel kui intersubjektiivsel viisil; nii tõrkena kitsamalt kodus või kodususes laiemalt, nt kodumaatusena). See ei tähenda, et inimene peab tingimata oma kogemust „kodutusena“ mõistestama või üldse mõistestama. Kodutus võib esineda ka ülejäänud kogemust „värviva“ meeleoluhorisondina, nii et inimene tunneb pidevalt, et midagi on viga, kuid ei oska või ei proovigi seda nimetada. Luks rõhutab korduvalt, et kodutuse kogemus ei piirdu kitsalt koduga, vaid mistahes koduilma koht või intersubjektiivne seos võib seda tekitada. Kuna Eesti ühiskonnas on töö au sees, hindab töö kaotanud inimene lisaks otsestele majandusraskustele ennast teatud mõttes ebanormaalseks. Seega ei saa inimesel, kes identifitseerib ennast töötajana, olla töötuna „kodus kõik korras“. Töötuna kodus jõude veedetud aeg ei ole tema jaoks enamasti kvaliteetaeg, vaid piinavalt aeglaselt kulgev probleem-aeg. Nii kodu-kohast kui lähedastest inimestest võõrdumise puhul mängib kindlasti olulist rolli ajategur. Kodusushorisont vajab taastootmiseks piisaval määral nn kvaliteetaja pühendamist kodule ja lähedastele. Autor arvab, et kodususe puhul on mineviku mälusidemetest isegi tähtsamal kohal tulevikuperspektiivi kogemine. Kui inimesele tundub tema analüüsivõime piires, et koduilm (kodu, töökoht, kodumaa, tsivilisatsioon jne) püsib, siis on see kodusust tugevdav aspekt.

Õppimisvõimeline inimene suudab kohaneda ja edeneda. Aga kuidas saab areneda riik kui kestva heaolu keskkond? Michael Stolleis (tlk Astri Schönfelder) käsitleb potentsiaalselt õppimisvõimelise ja tegelikult õppiva riigi teemat kui küsimust vaieldamatute põhiteadmiste ja institutsioonide raames iga kord uuesti õpitavate teadmiste omavahelisest suhestumisest. Riiki kui institutsiooni mõistetakse siin väga laias, kõiki ülimuslikke organisatsioonivorme hõlmavas mõttes. 19. sajandi lõpust alates on modernne riik muutunud tukslevaks kommunikatsioonisüsteemiks ning kaasajal on sellele teabevoole nii alt üles kui ülevalt alla aina hoogu lisandunud. Riigi ametliku teabe kõrval seadusandluse, valitsemise ja õigusemõistmise kohta, pressitöö kaasa arvatud, seisavad järjekindlalt poliitikute ja nende parteiaparaatide avaldused. Selle informatsiooni võtab vastu rohkem või vähem iseseisev massimeedia (kirjutav ajakirjandus, ringhääling, televisioon, internet), mis annab selle edasi ühiskonnale. Vastupidisel suunal jõuab teave ühiskonnast, kohati otse, kohati oma kanalite vahendusel (liidud, teadus) riigiorganiteni, mis on omakorda professionaalselt ettevalmistatud, et seda sorteerida, hinnata ja sellele reageerida. Riik, mis püüaks ühte neist kahest kommunikatsioonivoost katkestada, näiteks avalikkusest eemaldudes või avalikkuselt tulevast informatsioonist keeldudes, oleks — vähemalt liberaalsetes demokraatlikes tingimustes — lühikese aja pärast poliitiliselt omadega läbi, sest informatsiooniga alavarustamine tekitaks kodanikes umbusku, poliitikatüdimust ja tõrjuvat hoiakut „nende vastu seal üleval“. Õppimisvõimetu riik aga muutuks ohtlikult pimedaks ja ühiskonnajõude alahindavaks.

Viimase kümnendi jooksul on paljud teadusajaloolased väljendanud tugevaid kahtlusi selle suhtes, kuivõrd neid huvitaval nähtusel üldse ongi mingit ajalugu. Nad ütlevad, et loodusteadus sellisena, nagu seda tänapäeval mõistetakse, kerkis esile alles 19. sajandil. Kui see on tõsi, siis ei saa ka teaduse ja religiooni suhte ajalugu ulatuda kaugemale minevikku kui 19. sajand. Väidetakse, et „religioon“ ning mitmusevorm „religioonid“ hakkasid oma tänapäevast tähendust omandama alles 17. sajandil. Arusaam, et eksisteerivad „religioonid“, mida on võimalik üksteisest eristada eraldiseisvate uskumuste ning tavade hulkadena ning mis omakorda on kõik omavahel seotud üldisema mõiste „religioon“ kaudu, on tegelikult Euroopa valgustusaja vili. Sel ajajärgul esile kerkinud terav vajadus leida kriteerium, mille abil oleks võimalik eristada üksteisest eri uske, viis „religioonide“ konstrueerimiseni propositsiooniliste uskumuste kogumitena, mida on võimalik erapooletult võrrelda ja hinnata. Peter Harrison (tlk Indrek Peedu) käsitleb üksikasjalikult neid ajaloolisi asjaolusid, mis viisid dualistlike kategooriate „teadus“ ja „religioon“ esilekerkimiseni, ning ühtlasi näitab, kuidas need asjaolud on olulised ka tänapäevaste arutelude jaoks teaduse-religiooni suhte üle. Saab selgeks, kuidas mõlemad kategooriad teatud määral moonutavad seda, mida nad väidavad esitavat, ning kuidas need moonutused paratamatult kanduvad üle ka nende suhet käsitlevatesse aruteludesse.

Eestlaste matmiskommetest on tehtud mitmeid ülevaateid, kuid hauatähiste tekstidele on senini vähe tähelepanu pööratud. Samas võivad hauakirjad lisada olulist informatsiooni kirjakeele ajaloo kohta. Pille Arnek on uurinud üheksa Tallinna kirjakeele alale jääva kalmistu hauatähiste tekste 19. sajandist. Need sisaldavad lisaks nimele ja daatumitele piiblisalme, luuleridu, mitmesuguseid andmeid perekonna, ameti, iseloomu, päritolu ja muu inimeste elukäiku puudutava kohta. Sajandi esimesel poolel oli tavaks tähisele märkida inimese nimi, vanus ja surma-aasta, sajandi teisel poolel asendas vanust sünniaja märkimine. Kirjakeeles omaks võetud põhimõtted kajastuvad hauatähistel teatud ajalise nihkega — üleminek uuele kirjaviisile on üsna konarlik ja pilt ühtlustub alles 19. sajandi lõpuks, nimede kirjutusviis on väga vahelduv kogu vaadeldud ajal, kuid see oli nii ka haritumas kirjaviisis. Õigekirjapõhimõtteid rakendati juhuslikult. Punkti kasutati kohati pigem kaunistusvahendina. Kuunimed kirjutati üldjuhul suure algustähega, kuid suure algustähega on kirjutatud palju teisigi nimisõnu ning kohati muidki sõnaliike. Palju kasutati sõnade lühendamist. Tollasele kirjakeelele omane muutlikkus kajastub hauatähistel väga selgesti. Külainimese jaoks oli oluline info edasiandmine, mitte niivõrd kirjapilt. Kirjapildilt ühtlasemad on kihelkonnakalmistute hauatekstid, nii sisu kui ka kirjutusviisi poolest mitmekesisemad on abikirikute ja kabelite juures asuvad kalmistud.

Traagiliselt ja vara lahkunud karismaatilise humanitaari Jaak Põldmäe (1942–1979) sünnist möödus mullu 70 aastat. Tema ülikoolikaaslane Jaak Rähesoo kirjeldab Tartu 1960. ja 1970. aastate vaimset kliimat, Põldmäe värsiõpetust õhutanud õhustikku. Juba eelneval kümnendil hakati võidurelvastumise sunnil ka Nõukogude Liidus kultiveerima teadusekultust. Erilise ahvatluse omandasid uurimissuunad, mida alles hiljuti oli sõimatud „kodanlikuks ebateaduseks“, nagu geneetika ja küberneetika. Mõned teadusentusiastid arvasid, et uus areng lükkab kunstid hoopis kõrvaliseks. Kõige täielikumalt avanes uutele suundadele keeleteadus. Peale matemaatika rakendamise oli Moskva kõrgetes kogudes juba 1950. aastate lõpul otsustatud, et ka strukturaalne lingvistika ei ole üks „kodanlikke ebateadusi“. Muidugi mõjus kaasa ka just Tartus tegutsenud Juri Lotmani strukturaalpoeetika. Samas oli tema seisund siin teistmoodi ambivalentne, sest nõukoguliku venestamise tingimustes suhtusid paljud ka ülikooli vene kirjanduse kateedrisse tõrksa umbusuga. Nii võis Jaak Põldmäe väitekirja võidukat kaitsmist saatnud suminas eristada ka teatavat kergendusohet, et lõpuks ometi on moodsa strukturalistika üks haru, süsteemne värsiõpetus, jõudnud otseselt eesti asjadeni. Võrreldes siinsamas Tartus tehtava strukturalismi visa omaksvõtuga eesti kultuuriringides tulid prantsuse poststrukturalistid/postmodernistid 1990. aastate algul meile võimsa lainena, mille toodud uued hoiakud ja terminid lülitusid kohe vahetusse kunstiellu, eelkõige visuaalkunstides. Nüüdseks on too suvalisus ja subjektiivsus valitsenud juba nõnda kaua, et võime eeldada pendli tagasipööret objektivistlikumatesse hoiakutesse. Saab näha, palju see tähendab Jaak Põldmäe aja taaselustamist.

„Ebaloomulike“ teatridekoratsioonidega ärritati-äratati vaatajaid juba ammu. Goethe kirjapandud vestluses (tlk Katri Elias) veendakse rahulolematut vaatajat eristama esmalt elutõde ehk reaalsust kunstitõest. Ometigi on Goethe vaatevinklist ka kunstiteos omamoodi looduse looming, sest on inimvaimu sünnitatud. Aga ikkagi ei piisa täiusliku naudingu saamiseks etenduse või teose loiust jälgimisest sissejuurdunud stampide toel. Goethe „vestlus“ tuletab meile meelde, et kunst pole tarbekaup, vaid nähtus, mille nautimiseks tuleb saavutada kunstniku pakutav mõistmistasand ja nii anda oma eksistentsile argisest avaram perspektiiv.

Goethe novelli „Kummalised naabrilapsed“ (tlk Hannah Neuss) alguses on kirjeldus: „Mõlemad endasse sulgunud, kindlad oma tahtmises, kinni oma kavatsustes; kumbki oma mängukaaslaste poolt armastatud ja austatud; alati vastased, kui viibisid koos, omapäi alati loovad, aga nii kui teineteist kohtasid, kohe hävitamise peal väljas, mitte eesmärgi poole püüeldes, vaid alati ühe otstarbe nimel võideldes; muidu kindlasti heasüdamlikud ja armastusväärsed, ainult teineteise suhtes viha ja kurjust täis.“

Angela Jakobsoni artikli põhjal võiks niisuguse käitumise liigitada aktiivsus- ja tähelepanuhäireks (ATH), mis on üks kõige sagedamini diagnoositud, enim uuritud ja samas ka vaidlusi tekitav lapse- ja noorukiea psüühikahäire. Häirele iseloomulikud olulisemad tunnused on püüd minna ühelt tegevuselt teisele, ühtegi neist lõpetamata, desorganiseeritud ja halvasti juhitud tegevus, ülemäärane aktiivsus. Tegemist pole pelgalt lapseeas ilmneva häirega, millest on võimalik „välja kasvada”, suurel osal jätkuvad häirele iseloomulikud sümptomid ka täiskasvanueas. Hoolimata suurele hulgale teaduslikele uurimustele on levinud mitmed segadust tekitavad müüdid häire olemuse ja ravi kohta: ATH pole „päris“ häire, nimetatud diagnoos on pigem modernne käsitlusviis probleemselt käituvate laste jaoks, ATH-lapsed on vaimse alaarenguga ja neid tuleks õpetada eriklassides, ATH põhjus on vanemate kasvatusstiilis jne. Eelarvamused ja vääruskumused võivad tekitada olulist kahju ja mõjutada oluliselt ATH-lapsi, -noori, -täiskasvanuid ja nende lähedasi. Häire õigeaegne avastamine ja sekkumismeetodite rakendamine aitab ära hoida häirele iseloomulike kaasuvate probleemide süvenemist (probleemsed sotsiaalsed suhted, madal enesehinnang jms) ning mõjutab olulisel määral indiviidi elukvaliteeti. Eksitavad väärarusaamad häire ravi kohta võivad kulutada nii spetsialistide, koolitöötajate kui vanemate väärtusliku aega ja ressursse.

Arvustuste osas analüüsib Kalervo Hovi Meelis Maripuu doktoritööd Saksa okupatsioonipoliitikast Eestis. Illustratsioonid on joonistanud Silver Vahtre.

Numbri lõpus ilmuvad järjejutuna (22. osa) informatsioonikokkuvõtted Saksa okupatsiooni viimaste aastate, teise Nõukogude okupatsiooni algusaja olukorra ning eesti põgenike saatuse kohta. Katked põhinevad Soomes ja Rootsis kogutud teadetel, mis olid mõeldud Eesti diplomaatilistele esindajatele Helsingis ja Stockholmis (aastail 1943–1944 ka Soome peastaabile). Põgenike intervjueerimise, Eestist tulnud kirjade, ajalehtede ja raadiosaadete jälgimise jm põhjal on need koostanud põhiliselt ajakirjanik Voldemar Kures (1893–1987).