Marek Tamm Foto: Andres Putting

Kultuuriteooria erinumbri avaessees testitakse ja tõestatakse hüpoteesi, mille järgi on Eesti maiskondliku mõtteloo kultuuriteoreetilises traditsioonis võimalik tuvastada teatud sidusust ja järjepidevust. Seda oletuslikku ja suhtelist, aina teisenevat ja edasiarenevat tervikut nimetavad Marek Tamm (fotol) ja Kalevi Kull Eesti teooriaks. Niisuguste väljapaistvate arusaamade teataval määral kokkukuuluv kogum on pärit Eestiga seotud õpetlastelt ja hõlmab põhiosas ajavahemikku 19. sajandi algusest kuni 20. sajandi keskpaigani. Kuigi Tartu ülikool on olnud Eesti teooria vaieldamatu institutsionaalne kese nii tõmbe- kui ka tõukejõuna, ei saa jätta päris tähelepanuta teisigi institutsionaalseid keskkondi. Neist tähtsaim näikse olevat mõis.

Võib tõdeda, et Eesti teooria on kujunenud esmajoones ratsionalismi ja romantismi pingeväljas.

Kui otsida mõjuallikaid, siis võib tõdeda, et Eesti teooria on kujunenud esmajoones ratsionalismi ja romantismi pingeväljas. Eesti teooriat tundub kõige viljakam käsitada omaette kohaepisteemina — epistemoloogiliste seoste ja reeglite territorialiseeritud võrguna, mis soosib teatud eelhoiakuid maailma mõtestamisel, teatud lausungite esiletõusu, pärssides samas teisi. Eesti teooria võiks sõnastada kaheksa teesina: 1) Eesti teooria kannab endas ratsionalismi ja romantismi mõju- ja pingevälja; 2) Eesti teoorias otsitakse ja esitatakse seletusi mitmekesisusele; 3) Eesti teoorias tuletatakse üksik üldisest ja nähakse tervikus osade eristajat; 4) Eesti teoorias loob subjekt oma ümbruse; 5) Eesti teooriale on omane paljutine substantsikäsitus; 6) Eesti teoorias eelistatakse ruumilisust ajalisusele; 7) Eesti teoorias on ülekaalus kindla ainese alusel arendatav teooria; 8) Eesti teooria kätkeb veel palju muudki.

Pidevat analüüsi vajab nii kultuur kui ka kultuuriteooria. Pidevat analüüsi vajab ka nende suhe.

Peeter Toropi artikli teemaks on kultuuri uurivate distsipliinide suhted omavahel ja ühiskonnaga tänapäeva kultuuridünaamika taustal. Kui kultuuris endas võib kultuurivahenduslik pingeväli vahetu kultuurikogemuse ja selle kirjeldamise viiside vahel olla väga peidetud, siis kultuuriteaduste eesmärgiks on selles pingeväljas toimuvad protsessid nähtavaks muuta, selgitada nende toimimise viise ning aidata kaasa kultuuri enesekirjelduse tasakaalustatusele — seega olla osaks kultuuri eneseteadvusest. Tartu Kunstimuuseumi kuraatorinäituse „Minu Poola: Mäletamisest ja unustamisest“ vildakad vastukajad on hea näide sellest, kuidas kultuur kui süsteem ei toimi, kui selles ei ole kultiveeritud piisavalt kirjelduskeeli ega nendega seotud pädevust, kui puudub sidusus kultuuri eri tasandite vahel. Kui jälgida kultuuriteooria dünaamikat, siis 21. sajandi seisukohast vaadatuna torkab kõigepealt silma, et ilmselt postmodernismile ja poststrukturalismile järgnevale fragmentaarsusajale omaselt otsitakse teadusloost kontseptuaalseid impulsse muutunud kultuurikeskkonna uurimiseks. Uus dialoog vanade ideedega võib värskendada moodsaid käsitlusi. Ja kui need vanad ja uued vahendid kokku panna, tekib väga kirev pilt. Seetõttu vajab pidevat analüüsi nii kultuur kui ka kultuuriteooria. Pidevat analüüsi vajab ka nende suhe. Kultuur põhineb tagasisidel ja selleta kaotab ta võime iseennast mõista, oma enesepilti teadvustada. Nii on kultuuriteooria paratamatult osa kultuuri eneseteadvusest. Seega saame kultuuri mõista ikkagi selle kaudu, kuidas kultuuriline enesekirjeldus toimib ja kui rikkalik on kultuurikeelte repertuaar ning kui terviklik kultuuri enesekirjelduse tulemus.

Võimusuhte terviklikuks seletamiseks on vaja nii sotsiaalset, semiootilist kui psühholoogilist tasandit.

Andreas Ventseli ja Maaris Raudsepa eesmärk koondub küsimusse: kuidas subjektil on võimalik olemasolevaid süsteemseid võimusuhteid teisendada ja milline roll võiks nende teisendusprotsesside seletamisel olla semiootikal. Artiklis pakutud raamistiku abil saab analüüsida, kuidas (süsteemne) võim kirjeldatud tasandite ja seda teadvustava ja tõlgendava semiootilise subjekti vastasmõjus toimib, kuidas autonoomne subjekt vabastab või ei vabasta end kollektiivsete mõtlemisvormide „nähtamatu võimu“ surve alt. Vabastamist piirab olukord, milles teineteisest isoleeritud ja fikseeritud vastanditega süsteemis toodetakse jäika vastandumist. Sellised vastandid võivad korduvalt teineteiseks üle minna (pöörates ümber jõudude vahekorra ning allumise ja vastupanu mustri), luues sel viisil suletud ja mitteareneva süsteemi. Vastupanu toetab süsteemi samamoodi nagu kuuletuminegi, normi rikkumine toetab normi. Teine võimalus on käsitada võimu objekti kui võimu allika määratlematut vastandit, millel on potentsiaal kõikvõimalikeks vastusteks. Esimene samm, distantseerumine, võimaldab teostada keskset valikut — valida representatsiooniline väli, mille mõju alla end asetada ja millele toetuda. Seda välja kujundavate opositsioonide iseloom (dualism või duaalsus) mõjutab järgnevate protsesside jäikust või paindlikkust. Positsioneerumine representatiivsel väljal konkreetsete sotsiaalsete soovituste ja teiste positsioonide suhtes väljendub mitut liiki vastustes — allumine, vastupanu, eiramine, loov süntees. On selge, et võimusuhte terviklikuks kirjeldamiseks ja seletamiseks on vaja nii sotsiaalset, semiootilist kui psühholoogilist tasandit. Omavahel komplementaarselt seostatuna moodustavad nad ühtse hierarhilise süsteemi, mis teeb võimusuhted võimalikuks. Kuid semiootilise subjekti autonoomia võimaldab subjekti võimusuutlikkust mistahes domineeriva võimusuhte olukorras, tehes seda tähenduste teisenduse ja vastuste määramatuse kaudu.

Kultuuriteooria avardumine võib suuta lepitada ökoloogilist kriisi ja selle seoseid paljude muude kriisidega.

Franz Krause, Tarmo Pikner, Maaris Raudsepp, Kadri Kasemets, Anne Kull ja Georgeta Stoica uurivad mõistet „ebaloomulik/mittelooduslik“ (ingl unnatural) kultuuriteoorias. Enamasti seostatakse ebaloomulikku ja mittelooduslikku negatiivsete moraalsete omadustega, millegi alaväärtusliku või hälbelisega. Lähtudes strukturalistlikest ja poststrukturalistlikest teooriatest, selgub, kuidas sellist alaväärtuslikkust või isegi põlastusväärsust ja ebardlikkust luuakse, ja vastupidi, kuidas ebaloomulikku/mittelooduslikku kasutatakse kontsentreeritud sisuga puhaste kategooriate korrastamiseks. Üks selgitatud tuumväiteid on see, et millegi ebaloomulikuks nimetamisega võtavad inimesed hoiaku, et see on oma algsest või põhilisest loomusest kõrvale kaldunud ja seda tõenäoliselt inimtegevuse tagajärjel. Sageli on ebaloomuliku nähtuse taga autor, tekitaja või õigusrikkuja — keegi, keda saab ebaloomuliku negatiivsete tagajärgedega nähtuse eest vastutavaks pidada või kes väärib tunnustust nähtuse eest, mille tagajärgi peetakse soodsaks. Arusaam sellest, mida peetakse loomulikuks või ebaloomulikuks, sõltub põhimõtteliselt sotsiaalsetest, kultuurilistest ja materiaalsetest muutmise ja läbirääkimise protsessidest, ning kultuuriteooria ei saa oma taustsüsteemi piirata mitteloomulikuga, nende asjadega, mida loodusteadused ei käsitle. Kultuuriteooria avardumine, kus see läheb kaugemale nähtustest, mis ei vasta oma „olemuslikele“ omadustele (ebaloomulik), ja neist, mis ei pärine inimmõjust sõltumatust kujutlussfäärist (mittelooduslik), hõlmates ka selliseid nähtusi, mida peetakse loomulikuks/looduslikuks, võib suuta lepitada praegust ökoloogilist kriisi ja selle sügavaid seoseid paljude muude kriisidega, sh kriisiga energiakasutuse kultuuris, tootmise ja tarbimise kultuuris, linnalisuse kultuuris ja keskkonnakaitsekultuuris.

Erinumbri lõpus on vaatluse all kolm kultuuriteooria artiklitekogumikku (Approaches to Culture Theory 2., 3., 4.), arvustajateks Marju Lauristin, Linda Kaljundi ja Aare Pilv, ning Jesper Hoffmeyeri Biosemiootika. Uurimus elu märkidest ja märkide elust, mida käsitleb Margus Ott.

Luuletustega esineb Jenaro Talens, kes muuhulgas tutvustas 1970. aastatel hispaaniakeelsele maailmale ka Tartu semiootikakoolkonda.

Kunstiarheoloogiliselt rikkad kollaažid on konstrueerinud Rauno Thomas Moss.