Araabia kevade järellainetus kestab veel tänaseni. Pildil meeleavaldus Kairos. AFP/Scanpix

Maailm on küll omavahel seotud, kuid liigub paljuski eri suundades. Niisuguse tõdemuse valguses analüüsis Rein Müllerson (tlk Marek Laane) eelmises numbris nii liberaalse kui sotsiaaldemokraatia puudusi, mis on ilmnenud üleilmastumise levides. Seekord on autori tähelepanu suunatud praegustele režiimimuutustele, nagu näiteks araabia kevad. Araabia kevade üks tähtsamaid õppetunde võiks olla strateegilise reegli meeldetuletamine, et väline sekkumine muudab asjad üldjuhul halvemaks, mitte paremaks. Rusikareegel peaks aga olema: ärge toetage diktaatoreid, aga ärge asuge ka õõnestamise teele. Väline sekkumine võib viia sellise valitsuse (poliitilise või režiimi) loomiseni, mis ei vasta ühiskonna iseloomule ega ole seetõttu kestlik. Enamik valitsusi, olgu nad liberaaldemokraatlikud või autoritaarsed, ei kujuta ohtu oma naabritele, veel vähem kaugel asuvatele riikidele, arvab autor. Praegu ei ole vähemalt läänemaailmas kõige reaalsem ja vahetum oht mitte Orwelli 1984 ja Suur Vend või Leviaatan. Otseseks ja vahetuks ohuks on pigem tõkestamata üleilmsed turud, eriti finantsturud, mis ei allu demokraatlikule kontrollile. Esimest korda on meil olemas globaalne maailmasüsteem, milles ükski riik ei suuda kogu süsteemis domineerida. Katsed seda teha toovad kaasa imperiaalse väljakurnatuse ja aina lühemad domineerimisperioodid. Autor loodab, et selline olukord sunnib suurriike, kui nad on aru saanud maailma valitsemise projektide utoopilisusest, tegema omavahel koostööd, arvestades seejuures teiste riikide ja rahvaste huvisid ning muresid.

Nõukogude Liit hakkas globaalseks ümberkorralduseks valmistuma kohe pärast II maailmasõda. Selleks „kaasati koostööle“ Saksa teadlased ja insenerid, kelle saatusest kirjutab Uno Veismann. 1946. aasta teisel poolel deporteeriti ootamatult umbes 3000 Saksa spetsialisti koos 3700 perekonnaliikmega Nõukogude Liitu, kokku umbes 100 rongitäit inimesi ja seadmeid, ning paigutati šaraškadesse. Need olid juba 1930. aastatel loodud salastatud uurimisinstituudid ja konstrueerimisbürood, kus OGPU/NKVD/MVD valve all töötasid strateegiliste tööstus- ja teadusharude parimad pead. Suhhumi lähedal paiknevaid tuumatehnoloogiainstituute juhtisid Manfred von Ardenne ja Nobeli preemia laureaat Gustav Hertz. Lennukite konstrueerimise büroodes, millest üks suuremaid asus Kuibõševi (nüüd Samaara) lähedal, kopeeriti ja arendati Junkersi ning BMW reaktiivmootoreid, mida kasutati esimestel Nõukogude reaktiivlennukitel. 234 raketispetsialisti majutati Gorodomlja saarele Seligeri järves, kus nad Helmut Gröttrupi juhtimisel tegelesid uute ballistiliste rakettide projekteerimisega. Zeissi tehasest küüditati 270 teadlast ja inseneri, nende hulgas Eestist pärit leidur Karl Papello. Sakslastest spetsialiste rakendati isegi Moskvat ümbritseva ülimalt salajase õhukaitsesüsteemi loomisel, võttes eeskuju Saksamaal kavandatud süsteemist Wasserfall. Nõukogude Liidu laevaehituse ministeeriumi tehnoloogiabüroo esindused töötasid kuues Saksa linnas uusimate Saksa allveelaevade dokumentatsiooni kopeerimisel ja grupp sakslasi Franz Statetzki juhtimisel jätkas hiljem arendustööd Leningradis. Olmetingimuste poolest olid Saksa insenerid ja teadlased eelisseisundis, elades paremini kui Saksamaale jäänud sugulased või kolleegid. Edusammude korral jagati rikkalikult preemiaid, mitu juhtteadlast sai Stalini preemia, kuid ikkagi jäi painama tume tulevik.

Kuni 1990. aastateni oli deporteeritud tippteadlaste tegevusest ülimalt vähe teada, levisid ka vandenõuteooriad, mille loogika alused on samased tänapäevaste jutumullide omaga. Vandenõuteooriate semiootilise tähistamisloogika avamiseks seob Mari-Liis Madisson eri autorite tähelepanekud kultuurisemiootiliste kontseptsioonidega, nagu mütoloogiline mõtlemine, deskriptiivne mõtlemine ning koodtekst. Vandenõuteooriates tajutakse maailma binaarse loogika alusel, mis organiseerib selle korraks ja kaoseks, heaks ja halvaks, sõpradeks ja vaenlasteks. Iga pisimgi konflikt võtab Hea ja Kurja võitluse ilme, mis võib vahel koguni päädida eshatoloogia ning uue korra loomisega. Mittemütoloogilisest ehk deskriptiivsest tähistamistüübist lähtudes kujutatakse vandenõulasi äärmiselt organiseeritud rühmitusena, mis jaguneb keerulisteks allsüsteemideks. Sageli eeldatakse, et see vandenõulaste supersüsteem on varjatult hõlmanud kogu inimtegevuse, vahel ka teiste eluvormide või maaväliste jõudude tasandid. Vandenõuteooria koodtekst jutustab sündmuste taga peituvast Kurjusest (mütoloogiline tähistamistüüp), selle osad, nt vaenlase eripära väljajoonistumine, kindla sündmuse seosed teiste sündmustega, kannatajaterühma visandamine jne, võivad hõlmata väga erinevaid paradigmasid (deskriptiivne tähistamistüüp). Vandenõuteooria koodteksti on n-ö sisse kodeeritud, et vandenõulaste rühma osutus on võrdlemisi ähmane. See tuleneb asjaolust, et tunnetuslikult on vandenõuteooria koodteksti kätketud mitmesugused paradigmad alati allutatud ühele ja samale kurjuseideele. Soovides hõlmata heterogeenset sündmustespektrit, on paratamatu, et osiste eripära hakkab totaalse ühisosa tõttu oma erilisust kaotama ning ähmastuma. Osutuse ebaselgus väljendub eriti kujukalt selles, et vandenõulasi kujutatakse enamasti varjatu või maskeerituna.

Katre Ligi artiklis võrreldakse Arnold Joseph Toynbee ja Oswald Spengleri ajalooteooriaid, võttes aluseks kummagi mehe peateose eestikeelse tõlke. Toynbeed on peetud Spengleri õpilaseks. Mõlemad kuulutavad vajadust vaadelda maailma ajalugu globaalsest vaatepunktist, tehes seda üksteise kõrval või järjestikku eksisteerivate omanäoliste kultuuride või tsivilisatsioonide kaupa. Spengleri teoorias on maailma ajaloos olnud kaheksa kultuuri. Toynbee liigendab maailma ajaloo tsivilisatsioonideks, mida tal oli alguses 21 ja hiljem rohkem. Spengleri kultuurid manduvad tsivilisatsioonis. Toynbeel ei kao kultuur ka tsivilisatsioonis kuhugi. Spengleri tsivilisatsioon sünnitab maailmalinna, tsivilisatsiooni lagunedes jätkab rahvas eksisteerimist ajalootus, fellahluse seisundis. Toynbee tsivilisatsioonid jõuavad maailmariigini (universal state), mille lagunedes tekib viljakas kultuurikompost, millest võivad sündida uued tsivilisatsioonid. Tulevikuväljavaadete osas piirdub Spengler õhtumaaga, öeldes, et meil, õhtumaalastel, on vabadus teha kas paratamatut või ei midagi. Toynbee räägib kogu inimkonnast ja loodab, et see lõpuks ometi mõistuse pähe võtab.
Loodetavasti on nende suurmeeste mõtted eestikeelses tõlkes võimalikult ligilähedaselt leitud. Akadeemia 2011. aasta tõlkeauhinna pälvis aga Jaanus Sooväli F. Nietzsche tekste edasi kandes. Ta kirjutab oma vahendajakogemusest: „Keeltevahelisel tõlkimisel ei ole enamasti võimalik tõlkida ehk üle kanda sõna materiaalsust või tähistajat — just sellest tuleb tõlkimisel paratamatult loobuda. Seevastu see, mida saavat üle kanda, tõlkida, olevat tähendus. Kuid kui on tõsi, nagu Saussure ja Derrida on püüdnud näidata, et tähistaja ja tähendus ei ole teineteisest niisama lihtsalt eraldatavad, kui nad on vaid ühe mündi kaks erinevat külge, teisisõnu: kui tähistaja ja tähistatav kuuluvad alati mingis mõttes kokku mitte ainult teineteise, vaid ka kogu keelesüsteemiga, milles nad leiduvad, muutuks tõlkimine puhta tähenduse ülekandmise mõttes mõeldamatuks. Seepärast nimetab Derrida tõlkimist pigem transformatsiooniks. See tõlkimist iseloomustav probleem ilmneb iseäranis selgelt just Friedrich Nietzsche tekstide tõlkimisel.“

Tõlkija vabaneb kahtlustest tuginedes andele, kogemusele, teadmistele ja sõnaraamatule. Aga oma soovide teadmise ning nende suhtes kahtlemise kohta on võimalik vaimufilosoofia aspektist esitada küsimusi, mille abil saab välja tuua teatavaid iseärasusi selles, kuidas isikud oma soovidega suhestuda võivad. Uku Tooming eristab oma essees harjumuspõhist ja otsusepõhist suhet. Ja soove määratleb ta hoiakutena, mis esitavad mingit asjadeseisu nii, et viimase tegelikuks saamise korral on organism rahuldunud. Kui inimene on teatud tüüpi asjadeseisu varem kohanud ning sellega seoses rahuldust tundnud, võib ta oma soovis palju kindlam olla kui kuulutades soovi võõraste asjade järele — kui ta pole soovi sisu realiseerumisega varem kokku puutunud. Inimestel on seega palju, mille üle mõelda, kui nad oma soove kuulutavad: kas esitatava asjadeseisu tegelikuks saamine neid ka rahuldaks, kust nad teavad, et nad tahavad seda, mida nad arvavad end tahtvat, kas nad on soovi sisuga ka tuttavad, kas neil on põhjust oma omistustes kahelda.
Ilukirjanduse osas pakub värske number Jüri Talveti tõlkeid kuubalase Dolan Mori ja mehhiklanna Françoise Roy luuleloomingust. Arvustuste rubriigis tutvustab Enn Nõu Stockholmis ilmunud raamatuid, mille keskmes on Aksel Mark (sünd. 1913) — Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis portfellita minister 1956–1962 ja siseminister 1962–1992, seega Eesti kõigi aegade kauem teeninud siseminister. Illustratsioonide lehekülgedel esineb Kaido Ole.

Numbri lõpus ilmuvad järjejutuna (14. osa) informatsioonikokkuvõtted Saksa okupatsiooni viimaste aastate, teise Nõukogude okupatsiooni algusaja olukorra ning eesti põgenike saatuse kohta. Katked põhinevad Soomes ja Rootsis kogutud teadetel, mis olid mõeldud Eesti diplomaatilistele esindajatele Helsingis ja Stockholmis (aastail 1943–1944 ka Soome peastaabile). Põgenike intervjueerimise, Eestist tulnud kirjade, ajalehtede ja raadiosaadete jälgimise jm põhjal on need koostanud põhiliselt ajakirjanik Voldemar Kures (1893–1987).

Kokkuvõtte koostas Akadeemia tegevtoimetaja Indrek Ude