Akadeemia nr 7 - usust, keelest ja inimeseks olemisest

Numbrit avades kohtate ridu:

oma unedes kardan ma
pimedaid öid
mõrtsuka kaigast tyrannide tyrme
kuhu ka vaatan seal rippumas köis
verepenide larin kannul mul käib
ilmsi kuid maailm on lahti mu ees
minu soovide saared ja pilvede linnad
kosmose kaugused merede põhjad
iseendagi eest ära võin minna

Nii kirjutas legendaarne Johnny B kunagi — selle aasta mais lahkus meie Jaan Isotamm, Akadeemia toimetaja (1989–2003), avaramasse ilma. 

Nõukogude okupatsiooniperioodile, mil Johnny B ei saanud kõiki oma tekste ametlikult avaldada, on tunnuslikum hoopis niisugune südametunnistuse piire rikkuv kõneakt: „Oleme veendunud selles, et meie kirikute suhete tugevnemine edendab Nõukogude Liidu ja Soome riikide kestvat teineteisemõistmist ja siirast soovi edendada rahuliku kooseksisteerimise eesmärgil kultuurivahetust.“ Näitelauset kasutab Riho Saard artiklis, milles käsitleb Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) välissuhteid külma sõja ajal. Nende üheks eesmärgiks oli murda kiriku kui rahvusvaheliste kokkupuudetega ja rahvusvahelistesse liitudesse kuuluva institutsiooni eraldatus, kuid need suhted olid samas ka võimuorganite ettekirjutatud või kaudselt soovitud ülesannete teenistuses. Enne EELK liikmesust Kirikute Maailmanõukogus ja Luterlikus Maailmaliidus (LML) polnud välissõidud ajendatud niivõrd otsesest kohustusest nende organisatsioonide ees, kui „organite“ soovist kasutada kirikut oma huvides ja vastupropaganda eesmärkidel. Peapiiskop Jaan Kiivit vanema väliskontaktid algasid 1950. aastatel ja said võimalikuks „organite“ loal ja huvil. 1960. aastatel said välissõidud uue põhjenduse, nüüd hakkas seda õigustama EELK kuulumine rahvusvahelistesse kirikuorganisatsioonidesse. See lõi eeldused LMLi liikmeskirikute, eriti Soome kiriku ametlike delegatsioonide saabumisele Eestisse ja kirikute koostööle, mis aitas kirikul isoleeritust leevendada. Eesti NSVs tegutsenud vaimulike välisraportite sisu ja tooni hindamisel tuleb arvestada, et Nõukogude okupatsiooni tingimustes töötanud ja välisdelegatsioonidesse võetud vaimulikud ei olnud päris vabad esitama seal oma arvamusi. Küsimus, millal keegi neist rääkis ausalt ja kooskõlas oma südametunnistusega ning millal võimuorganite suuga, jääb ka tulevikus allikakriitiliseks põhiküsimuseks. Uurija satub siin sageli pimedaks jäänud Iisaki olukorda, kel tuleb tõdeda: „Hääl on Jaakobi hääl, aga käed on Eesavi käed!“

Ergo Naabi artikli eesmärk on käsitleda evangeeliumi tähendust ja mõistevälja ning vaadelda selle suhet impeeriumiga algkristluse perspektiivist lähtudes. Hellenistlikus kasutuses tähendas mõiste „evangeelium“ head sõnumit vaenlase üle sõjalise võidu saavutamisel. Algkristlusele ajaliselt lähedane mõistekasutus on seotud varase keisririigi aegse Rooma imperaatori ja tema kultusega. Ettekujutusega Augustusest kui kogu maailma heategijast kaasnes ka universaalne kosmoloogiline muutus, mis märkis uue ajastu algust. Keiserlik evangeelium jumalikust päästjast mõjus rikastavalt Rooma ühiskonna keerulistes ja mitmekülgsetes struktuurides. „Evangeelium“, olles muutunud tehniliseks terminiks Kreeka-Rooma maailmas, sai ka peamiseks võtmesõnaks, millega apostel Paulus selgitas oma kuulutust Kristusest kui Taaveti soost valitsejast. Seetõttu tuleb tunnistada, et algkristliku kuulutuse kokkupuutepunkt keisriideoloogiaga osutus tahes-tahtmata provokatiivseks. Kuigi ei saa tõestada, et Pauluse eesmärk oli sihiteadlik vastandumine imperiaalse ideoloogiaga, võib järeldada, et tegemist oli ühe aspektiga evangeeliumi rahusõnumist. Seejuures tuleb arvestada Pauluse kuulutuse ja keelekasutuse komplekssust ilma teda dualismi kallutamata. On aga üpris selge, et algkristlusel tuli oma seisukohti polüteistlikus maailmas kaitsta, ning seepärast on ilmne, et konkureerida tuli ka arusaamaga keiserlikust heategijast, keda peeti üleüldise austuse vääriliseks.

Gruusias seostub evangeeliumi kuulutamine eelkõige 4. sajandist pärit Ninoga, kes oli ühe Rooma väejuhi Kristusest valgustatud tütar. Paraku ei suutnud usk pühakusse ära hoida Vene vägede võitu 2008. aasta sõjas. Artikli kolmandas ja ühtlasi viimases osa analüüsib Ants Laaneots sõja lõpupäevade lahingutegevust ja tulemusi. 25. ja 26. augustil tunnustas Venemaa Riigiduuma Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust. 28. augustil teatas Gruusia, et katkestab diplomaatilised suhted Venemaaga, ning kuulutas Abhaasia ja Lõuna-Osseetia okupeeritud territooriumideks. Nii läks lõpuks osalt ka seetõttu, et enne augustisõja puhkemist olid Gruusia pool ja president Saakašvili teinud poliitilise vea ega arvestanud vajalikul määral Gruusia, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia rahvaste omavahelist keerulist ajaloolist tausta. Selle asemel et konstruktiivse ja rahumeelse poliitika ning koostööga ületada vaen ja lõimida need piirkonnad Gruusiaga, otsustas Saakašvili kasutada jõudu. Kuid vaatamata kõigele oli Venemaa Föderatsiooni kallaletung Gruusiale agressiooniakt, millel puudub õiguslik alus nii rahvusvahelisel tasandil kui ka Venemaa Föderatsiooni enda seaduste järgi. Sõda kahjustas suurel määral nõukogudejärgsete riikide, eriti aga Gruusia rahva usaldust NATO, USA ja Euroopa Liidu kui rahvusvahelise julgeoleku tagajate vastu. Aga siiski jäi Venemaa Föderatsiooni võit Gruusias poolikuks. Ta ei suutnud tõugata võimult Mihheil Saakašvili valitsust ega asendada seda Moskvale sobivamaga. Föderaalvägede kallaletung suveräänsele Gruusiale tekitas maailmas šoki. Esimest korda jäi uus Venemaa rahvusvahelisse poliitilisse isolatsiooni — keegi peale Kuuba ja Liibüa ei teatanud oma toetusest Kremli tegevusele. Ka SRÜ riikides valitses vaikus, nende pealinnades hakati ilmselt esimest korda mõistma, et mõni neist võib olla Moskva järgmine ohver.

Ene Grauberg ja Igor Gräzin arutlevad temal, kas pole meie kaasajal peale keelte endi muutumas ka see, kuidas me neist — või ka keelest kui niisugusest üldse ja ülepea — räägime. Sest neile keelefilosoofilistele ettekujutustele ja traditsioonidele, mis 2000 aastat olemas on olnud, on tulnud sein ette. Lääne ühiskondlik-kultuurilise mõtlemisruumi kolm suurt keeleparadigmat — semantiline, süntaktiline ja pragmaatiline — on uues virtuaalmaailmas minetanud oma tähenduse. Nüüdne hüperpragmaatiline keelekasutus jõuab küll tavalise keelekasutuse maailma, kuid eksisteerib sellest sõltumatult ja on seotud vaid ühemõõtmelise digitaalmaailma ja arvutiekraaniga. Tänapäeval on keeleosiseks saanud otsesed käsundid arvutile, millel puudub üldse igasugune keeleväline tähendus — failid, „laikimised“, allalaadimised on keeles kasutatav arvutisõnavara. See on jõudnud isegi poliitilise leksika tasemele — USA ja Venemaa vaheliste suhete parandamise poliitikat nimetas Hillary Clinton nende „re-settinguks“, kusjuures mitte kujundi, vaid praktiliselt teostatava poliitilise mehhanismi tähenduses. Autorid arvavad, et selle murdepunkti võib määratleda üsna täpselt: aasta 1984, mil Apple varustas „hiirega“ oma Macintoshi masskasutus-arvuti ja lõi esimesed ekraaniikoonid. Kuni selle ajani oli „arvutipragmaatika“ eristatud muust keelest seeläbi, et suhtlus masinatega toimus üksnes spetsialiseeritud arvutikeelte kaudu (mille tundmine eeldab vastavat eriharidust), siis nüüd arvutid demokratiseerusid — võtsid omaks tavakeele ja üldmõistetavad ikoonilised märgid ja tõid nad tavakeelde tagasi juba nende eneste kujundatud (või moonutatud) tähenduses. Nõustugem, et 1000 sõpra Facebookis ei ole ikkagi sõbrad selles tähenduses, nagu me seni oleme sõpradest mõelnud. Ja selles kogu probleem ongi: kas me suudame edaspidi säilitada või „tagasi võita“ need keeleparadigmad, mida me oleme seni väärtustanud ja mis tegelikult moodustavadki meie kui inimeste tegeliku olemuse?

Kuid võib olla ka nii, et tulevik juhatab meid hoopis uuele metatasandile. Juba praeguseks on valminud teise põlvkonna kvantraal D-Wave 2, mille protsessor koosneb 512 kvantbitist. Väidetavalt on see tavalistest lauaarvutitest ligi 3600 korda kiirem. Taivo Liiva artikkel on esimene peatükk Akadeemias avaldatavast triloogiast, mis lõppkokkuvõttes viib meid kvantteooria loomise kirjeldamise juurde ja selle teooria põhjustatud muutusteni meie füüsikalis-filosoofilises maailmapildis. Need kolm osa kokku ei ole aatomifüüsikat puudutav teatmik, vaid üksnes pilguheit keerukasse mikromaailma. Rõhuasetus on tehtud eelkõige füüsika kui teaduse arenguloole, mis oma pikal teekonnal on suutnud katki hammustada ühe saladuse teise järel. Kuid see teekond mikromaailma sügavustesse ei ole olnud siiski sirge asfalttee läbi õitsva lillevälja, vaid on kulgenud pingelistes ponnistustes läbi õnnestumiste ja altminekute kadalipu, nõudes inimkonna helgematelt peadelt palju kannatlikkust, vaimuenergiat ja tohutut pühendumust. Käesolevas artiklis jõutakse muistsete idamaade ja Kreeka mõttetarkade uskumusest — silmaga nähtamatutest ja jagamatutest aatomitest — sir John Joseph Thomsoni avastuseni 1897. aastal, mille põhjal eksisteerib aatomist veel väiksem osake, mida edaspidi hakati nimetama elektroniks.

Hingelisemat, et mitte öelda lausa lihalikumat sfääri esindavad luuletajad Gloria Gabuardi, Francisco de Asís Fernández ja Javier Alvarado (tlk Jüri Talvet), kelle värsside vahele on pikitud Eero Tamme diatüüpiad.

Arvustuste osas tutvustab Elmo Tempel Jaan Einasto raamatut tumeainest ja kosmilisest võrgustikust ning Leo Luks süüvib Gianni Vattimo Modernsuse lõppu.

Numbri lõpus ilmuvad järjejutuna (35. osa) informatsioonikokkuvõtted Saksa okupatsiooni viimaste aastate, teise Nõukogude okupatsiooni algusaja olukorra ning eesti põgenike saatuse kohta. Katked põhinevad Soomes ja Rootsis kogutud teadetel, mis olid mõeldud Eesti diplomaatilistele esindajatele Helsingis ja Stockholmis (aastail 1943–1944 ka Soome peastaabile). Põgenike intervjueerimise, Eestist tulnud kirjade, ajalehtede ja raadiosaadete jälgimise jm põhjal on need koostanud põhiliselt ajakirjanik Voldemar Kures (1893–1987).

NB! Kõiki ajakirja numbreid saate tasuta (v.a viimased 12) lugeda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR, kuhu viivad lingid ka meie koduleheküljelt www.akad.ee.