Akadeemia nr.8 tutvustus
Niisugune teaduslik positsioon oli ligilähedane vabas maailmas tunnustatud doktorikraadile, kuid stalinistliku nõiajahi tingimustes, mille käigus represseeriti eelkõige nn formalismi ja idealismi viljelevaid humanitaare, pidi ka Paul Kard tigedate füüsik-bolševike rünnakuid tõrjuma. Kuid enamikku teoreetilise füüsika ainetest polnud varem (enne 1944. aasta sügist) Tartus loetud, asjatundjaid oli vähe või polnud üldse ja nii veeretati kogu see raske kandam värske kandidaadi turjale. Madis Kõivu mälestustes on keerulise aja jõujooned maalitud kohati iroonilises ja groteskses värvingus. Oma õpetajast, tõsisest ja „murdumatust“ mehest, kes nalja ei armastanud, koorub välja omalaadse kuiva huumorimeele, mõõdetud kõnnaku ja lakoonilise kõneviisiga isiksus. Meenutustesse on ühendatud kaadreid pallimängust rannaliival ja korterisse kleebitud peredvižnikute koledatest piltidest kuni tulevase akadeemiku lahendada antud kvantstatistiliste arvutusülesannete konstrueerimisvaevadeni. Aga ikkagi, autor oli esimene tudeng, kes oma õpetaja hiilgavaks lektoriks kuulutas, ja juhtuski nii, et Madis Kõivust sai ka tema esimene aspirant. Peagi ideoloogiline kõrgepinge alanes — füüsikat hakati soosima. Paul Kardist sai 1961. aastal Tartu ülikooli teoreetilise füüsika kateedri juhataja. Tema õpilane Madis Kõiv töötas aastatel 1961–1986 Tartus ENSV Teaduste Akadeemia Füüsika (ja Astronoomia) Instituudi teoreetilise füüsika sektori vanemteadurina ja 1986–1991 juhtivteadurina, aga praegu teame teda paremini filosoofina ja eriti hästi kirjanikuna.
Veel üks õpetaja, Kalle Kasemaa (sünd. 1942), Tartu ülikooli Vana Testamendi ja semitistika professor emeritus, Uppsala ja Haifa ülikooli audoktor ning ühtlasi kauaaegne luterlik pastor, on Marju Lepajõe artiklis fookuses kui üks Eesti 20. sajandi viljakamaid tõlkijaid. Teema on aktuaalne, sest alles viimastel aastatel on alustatud eesti tõlkeloo süstemaatilist uurimist ja toodud esile selle tavatult suur roll eesti vaimse kultuuri kujunemisel läbi sajandite. Samuti on alles viimastel aastatel jõutud järeldusele, et märkimisväärsemaid nähtusi eesti tõlkeloos on tõlkija-õpetlase haritlastüübi väljakujunemine viimase saja aasta jooksul. See termin hõlmab väga sügava ja mitmekülgse eruditsiooniga õpetlasi, kes suure osa oma andest ja ajast suunavad tõlkimisele, tõlgete toimetamisele, kommenteerimisele ja põhjalike saatesõnade kirjutamisele. Kasemaa on avaldanud tõlkeid 17 keelest. Tõlgitud korpuses (ainuüksi eraldi raamatutena üle 60 köite) domineerivad teoloogia ja filosoofia ajaloo allikatekstid, alates foiniikia keele kirjalikest mälestistest ja lõpetades ühe 18. sajandi huvitavama judaistliku mõtleja, Moše Hajim Luzzatto teosega Õigete teerada. Nende kõrval kerkib kvantiteedilt esile uuskreeka ilukirjandus (12 köidet), mille kaunimaid pärle on Nobeli laureaadi Odisseas Elitise luulekogu To axion esti eesti tõlge (Õige on; 1980). Kasemaa sügavaim sümpaatia näib aga kuuluvat tänapäeva heebrea kirjandusele, mida ta on nii heebrea kui jidiši keelest tõlkinud üle 30 köite. Nii esinduslikku heebrea kirjanduse raamatukogu ei ole kerge leida isegi Euroopa nn suurte rahvaste keeltes. Võib pidada tõenäosuse õnnelikuks teostumiseks, et tehnosse kallutatud maailmas selline haruldane tõlkija-õpetlase tüübi esindaja just meie Tartus ringi jalutab.
Kalle Kasemaa pidas Kreutzwaldi päevadel 1989. aastal ettekande „Mõningaid probleeme Vana Testamendi tõlkimisel“, milles ta kirjeldas mitut probleemi, mida semiidi keelkonna piibliheebrea keelest soome-ugri keelkonna eesti keelde tõlkijad peavad lahendama. Urmas Nõmmik puudutab lühidalt konsekutiivse ehk narratiivse imperfekti tõlkimist ja interjektsiooni hinnē tähendust. Konsekutiivne edastab alati narratiivset minevikku, see on alati lihtminevik ning alati märk jutustavast stiilist. Konsekutiivne tähendabki pajatusele kohaselt järgnevust. Põhimõtteliselt on ju eesti kultuuriruumis võimalik pajatada, kasutades sidesõna „ja“ läbivalt lause alul, ent rohkem sellest ja esmajoones kasutatakse partiklit „siis“ või kombinatsiooni „ja siis“. Eesti pajatusstiili juurde sobib suurepäraselt ka nud-kesksõna. Selle üks aspekt väljendab sündmuse toimumist minevikus, teine markeerib viidet mingile infoallikale, aga lisaks ka kõneleja distantseeritust sündmustest ja vastutusest allika või sündmuste tõsiseltvõetavuse ees. Lihtsaim ja tabavaim viis hinnē’d tõlkida on autori meelest ikkagi „näe!“. See on interjektsioon ja imperatiiv ehk üleskutse ja käsk ühtaegu, see on silmade avamine ja pilgu suunamine ühtaegu, see on kõik koos: pajataja, pajatus ja adressaat.
Jüri Allik ja Anu Realo jutustavad, kuidas ja millistel põhjustel nad sattusid otsima salapärast vene hinge. Autorid osalesid suures rahvusvahelises projektis, mis hõlmas 50 maa uurijaid ning päädis 2005. aastal artikliga ajakirjas Science. Selgus, et inimesed on üsna ühel meelel selles, millised on mingi rahvuse tüüpilise esindaja isiksuse seadumused, kuid enamikul juhtudest ei lange see stereotüüp kokku selle rahvuse tegelikult mõõdetud isiksuse keskmise profiiliga. Seega üldjuhul on rahvuslik iseloom ilma reaalse aluseta väljamõeldis, mis vaatamata sellele või hoopis tänu sellele saab täita mingeid teisi ülesandeid. Koos oma heade kolleegidega Venemaal läbi viidud uuringu käigus saadi vastuseid 10 862 inimeselt üle kogu Vene Föderatsiooni Kamtšatkast Karjalani. Tulemused näitasid üsna kindlalt, et literaatide, filosoofide ja poliitikute arvamused salapärasest vene hingest ei vasta sellele, millisena näevad venelased ise ennast või oma rahva tüüpilist esindajat. Kõik jutud vene rahvuslikust omapärast ja selle ainulaadsest osast ajaloos on suure tõenäosusega vaid õigustus mingi poliitilise (ja sageli ksenofoobilise) agenda elluviimiseks. Kuid üheks vene kultuuri silmatorkavaks iseärasuseks on ja jääb veel mõneks ajaks raugematu huvi erilise vene hinge vastu, mida sellisena tegelikult pole olemas.
Tõepoolest, inimese intellektil on loomupärane võime uskuda. Kuid universaalsel võimel on eeldatavasti teatud formaalsed tunnused. Peet Lepik teeb katse eritleda usu (avaramas tähenduses), religioosse usu ja ateismi intellektipõhiseid tunnuseid semiootiliselt, käsitades kõiki kolme märgisüsteemidena — kultuurikeeltena. Veendumusliku usu asemel — ma usun sind —, mille aineks on sedastada adressaati puudutavate asjaolude vastavus reaalsusele, üritatakse analüüsida pühendumuslikku usku — ma usun sinusse —, mille aineks on teatav eripäraste tunnustega intentsionaalne suhe sinasse (Sinasse). Analüüsi käigus selgub usu ja ateismi spetsiifiline, seejuures analoogiline „grammatika“. Artikli esimeses avaldatud osas lisandub sissejuhatusele hinnang religioossuse tõlgendamise status quo’le — sellega seotud emotsionaalsetele ja/või teaduslikele stampidele. Osutatakse tõsiasjale, et religioonikäsitlused kannavad tänini ateistliku propaganda pitserit ning annavad tunnistust sellest, et religiooni funktsiooni kultuuris ja inimese suhetes maailmaga ei mõtestata adekvaatselt.
Mitte niivõrd pühadusega, kui lihtsalt pühadega seostavad usuleiged eestlased eelkõige kuusepuud. Kuuskede perekonna kõige vägevama esindajaga puutusid Läänemere kallastelt saabunud meresõitjad ja loodusuurijad kokku Sitka, praeguse nimega Baranofi saarel — Venemaa Alaska-kolooniate peaasunduses 19. sajandi alguses. Kodusaare järgi ongi see puu nime saanud. Sitka kuusk on Põhja-Ameerika loodeosa mererandade puu ja kõrgub sageli otse tõusuvee piiril. Ta levib looduslikult Põhja-Ameerika rannikul rohkem kui 2000 miili pikkuse ribana 61. laiuskraadist Kesk-Alaskas kuni 39. laiuskraadini Põhja-Californias. Heas seisus suure sitka kuuse osakaaluga kuusikuid leidub Alaskas Kodiaki ja Afognaki saarel, kus see on ainuke okaspuu, sest meresoolast õhku ja pinnast teised liigid ei salli. Segametsades seltsib temaga peaaegu terve levila ulatuses läänetsuuga. Alaskal sõbrustab sitka kuusega tihti kanada kuusk. Taanis, Norras ja Islandil on sitka kuusega metsastatud kümneid tuhandeid hektareid. Kuuseliigi kasvatusega on katsetatud ka Soomes. Eestis kasvavad need puud peamiselt Läänemaal ja Lääne-Eesti saartel. Selle liigi olemasolu Eestis avastati alles 1973. aastal. Mandri-Eestis on ta külmahell. Huvitav, et need vihmametsa elanikud on nii Aleuutide Unalaskal kui ka Läänemere kallastel Eestis visalt vastu pidanud juba 100 aastat. Aga kõigest täpsemalt saab teada Tiiu Speegi artiklist.
Artiklite vahele on istutatud Jüri Talveti luuletõlkeid: esindatud on Elena Liliana Popescu Rumeeniast, Gaetano Longo Itaaliast ja rumeenia-kanada kirjanik Flavia Cosma. Mälestuslike värssidega astub ette Hellar Grabbi. Joonistused sarjast „Hetked“ on saatnud Jarõna Ilo.
Jalutuskäigu moraalifilosoofia radadele võtab ette Heidy Meriste, arvustades Tiiu Hallapi tõlgitud Bernard Williamsi raamatut „Moraal: Sissejuhatus eetikasse“.
Numbri lõpus nagu ikka ilmuvad järjejutuna (27. osa) informatsioonikokkuvõtted Saksa okupatsiooni viimaste aastate, teise Nõukogude okupatsiooni algusaja olukorra ning eesti põgenike saatuse kohta. Katked põhinevad Soomes ja Rootsis kogutud teadetel, mis olid mõeldud Eesti diplomaatilistele esindajatele Helsingis ja Stockholmis (aastail 1943–1944 ka Soome peastaabile). Põgenike intervjueerimise, Eestist tulnud kirjade, ajalehtede ja raadiosaadete jälgimise jm põhjal on need koostanud põhiliselt ajakirjanik Voldemar Kures (1893–1987).
Koostanud Indrek Ude
