Sõnavõtus leidub hulgaliselt kontraste, mis ilmestavad ajastu mentaliteeti Nõukogude Liidu annekteeritud ja oma riigi alustugesid üles ehitavas Eestis. Eestlased ja soomlased kui sugulasrahvad on ajaloo kiuste säilitanud alati oma vaimse sideme, mida eestlased on metafoorselt nimetatud ka Soome sillaks ja mis vaatamata Moskva rangele ideoloogilisele kontrollile toimis eelkõige inim- ja kultuurisuhete kaudu. Juba 1. detsembril 1937 kirjutati alla Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vaimse koostöö konventsioon, mis on Eesti Vabariigi vanim tänini kehtiv kultuurileping. Maailmasõda ja Eesti okupeerimine pooleks sajandiks lõikasid läbi võimaluse arendada Soome ja Eesti kultuurisuhteid just nii, nagu lepingu koostajad ja allakirjutajad tulevikku 1937. aasta vaatenurgast nägid, aga siiski võib väita, et mõlemal pool Soome lahte on inimesed tegutsenud selle lepingu vaimus ka siis, kui see tundus võimatu.

Kasvatuse keerukad küsimused
Kasvatuse ja hariduse probleemid on sageli nurjatud (wicked), kaootilised, komplekssed. Meie käsutuses olevad teaduslikud vahendid ei suuda seniajani seletada, kuidas on õppimise ökosüsteem seotud poliitiliste, sotsiaalsete, kultuuriliste, majanduslike ja bioloogiliste teguritega nende kõigi omavahelistes vastastikmõjudes. Viive-Riina Ruus väidab, et kasvatusteadustel on teadusilmas „igavese teise“ positsioon, peatub selle erinevatel põhjustel ja teeb järelduse, et kuigi kasvatuse kohta on palju argi- või pseudoteaduslikke teadmisi, ei osata neid tervikuks siduda. Arusaamade koondamisel tervikuks annab teaduse praegusel arengutasemel lootust komplekssüsteemide teooria rakendamine. Kuid üldiselt domineerib kasvatusteadustes ikkagi staatika, sisend-väljund-loogika, kristalliseerunud struktuurid ja seosed tardunud olekus komponentide vahel — dünaamika, õppimisprotsessid, uue teadmise genereerimise mehhanismid on alaesindatud. Autor teeb katse kontseptualiseerida kasvatuse valdkonda õppimise kaudu. Selle lähtekohaks on arusaam, et tuummõisteid peab olema võimalikult vähe ja need peaksid olema sellised, mis võimaldaksid genereerida palju uusi mõisteid. Peale keskse mõiste „õppimine“ eristatakse selles mõisteraamistikus veel õppimise individuaalset ja kollektiivset subjekti, õppimise sisu ehk teadmust ja praktikaid kui õppimise lähtekohta ja õpitu kasutamissfääri. Rõhutatakse kasvatusteaduste transdistsiplinaarset iseloomu. Artikli lõpuosas põhjendab Ruus kirjanduse toel hüpoteetilist seisukohta, et transdistsiplinaarsus ja kompleksteooriate sissetung ühekorraga paljudesse teadusdistsipliinidesse võib olla märk mingi uue tõerežiimi kehtima hakkamisest.

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul avaldame valiku artikleid, mis ilmusid Eesti ajalehtede veergudel 1921. aasta veebruaris. Iseseisvusmanifesti väljakuulutamisest 24. veebruaril ehk Eesti Vabariigi sünnipäevast oli möödunud kolm aastat, Vabadussõjas (1918–1920) oli saavutatud võit Nõukogude Venemaa üle, põhiseadus oli vastu võetud ja tööd alustanud I Riigikogu. De jure oli Eesti Vabariiki selleks ajaks tunnustanud Nõukogude Venemaa, Soome, Poola, Argentiina ja Eestile eriti olulisena Entente’i Kõrgem Nõukogu, s.t Belgia, Prantsusmaa, Itaalia, Jaapan ja Suurbritannia; seejärel veel Taani, Norra, Rootsi, Portugal ning Ungari. Ka artiklites nenditakse korduvalt, et Eesti on väärilise liikmena Euroopa suurrahvaste perre vastu võetud ja rõõmupüha saab tähistada koos naaberrahvaste soomlaste, lätlaste, leedulaste ja poolakate esindajatega üheskoos — ka need rahvad olid vabanenud Venemaa haardest ja saavutanud iseseisvuse. Samas kui kiidetakse sõjasangareid ja riigimehi ning mälestatakse langenuid, tajutakse siiski endiselt, et oht Nõukogude Venemaa suunalt pole veel kadunud, mistõttu tõstetakse korduvalt fookusse Balti riikide liidu loomise idee. Aga kõigele vaatamata seatakse nüüd siseriikliku ülesandena esiplaanile ikkagi majandus, mis hakkaski 1920ndate algul väga kiiresti edenema (nt laialdane ehitustegevus, põlevkivitööstuse teke), ehkki juba 1923. aastal saabus kriis. Aga seni võis noor vabariik tõepoolest optimistlikumalt tulevikku vaadata.

Eestil on oma Vaikse ookeani ajalugu, mida tuntakse halvasti. Tiiu Speek võtab vaatluse alla Tallinnast Beringi merele purjetanud Otto von Kotzebue teadusrändurite viibimise Aleuudi saarestiku Unalaska saarel esimese ümbermaailmasõidu ajal aastatel 1816–1817, täpsemalt ekspeditsiooni botaanilised avastused, sekka ajalugu ning isiklikke reisimuljeid. Loodusuurijad Kotzebue laeval olid Tartu ülikooli meditsiinidoktori kraadiga lõpetanud Johann Eschscholtz ja Berliinis ülikoolis käinud botaanik Adelbert von Chamisso. Mõlema herbaariumid on hoiul Peterburis Komarovi instituudis. Nii kõrgarktiline oaas Wrangeli saar (üle 300 taimeliigi), mis on nime saanud Virumaalt pärit Alaska karusnahaasunduste kuberneri Ferdinand von Wrangelli järgi, kui ka Unalaska (üle 600 liigi) ja naabersaar Unimak olid ilmselt kunagi arktiliste liikide ürgkodu Beringia osad. Nähtavasti olid Kotzebue loodusuurijad esimesed, kes osutasid Beringi väina kahe kalda kliima ja taimestiku erinevustele ning Kamtšatka ja Ameerika meresaarte ühistele liikidele, nagu Kamtšatka rododendron ja püvilill.

Eesti rahvuslik kunstikultuur
20. sajandi alguses pandi alus Eesti rahvuslikule kunstikultuurile Venemaa ja Saksamaa poliitilises ja kultuurilises mõjuväljas. Rahvuslik kultuurieliit unistas iseseisvusest: võideldi emakeelse hariduse eest, tööd alustas Eesti Rahva Muuseum, kunstiellu astusid Ants Laikmaa, Kristjan Raud, Nikolai Triik jt. Baltisaksa päritolu Eesti kunstnik Paul Burman (1888–1934) sai mõjutusi nii eesti kui saksa kultuuriruumist. Ta oli esimene animalist ja siiras muljemaalija ning tema teosed on ka tänapäevaste hinnangute kohaselt kordumatu väljenduslaadiga. Leili Parhomenko tekst keskendub Paul Burmani eskiisidele Aleksandr Puškini jutustuse Kapteni tütar (1836) teemal. Kuigi 1909. aastal valminud kümneosaline, väikeste mõõtudega visandlik teos jäi välja arendamata ja avaldamata, on see kunstniku esimeste sümbolistlike teoste hulgas tänapäeval vägagi arvestatav. Puškini Kapteni tütre lugu on seotud Pugatšovi sõjaga (1773–1775), millest poeet kirjutas eraldi raamatu 1833–1834. Teosel on mitu tugevat dramaatilist kulminatsiooni, mille üheks oluliseks märksõnaks osutub „halastus“, Puškini hilise loomingu üks juhtmotiive. Laiemalt käsitletakse artiklis veel Paul Burmani sümbolistliku maailmanägemise väljakujunemist saksa-eesti-vene kunstikultuuri ristumispunktis.

Manfred Hutter käsitleb manilust Iraanis (tlk Jaan lahe). Manilus on gnostiline usund, mis pärineb 3. sajandi keskpaigast. Mani (216–277) arvates olid Zarathustra, Buddha ja Jeesuse ning teiste prohvetite õpetused ebatäiuslikud, kuid neil kõigil oli mõned tõeterad. Mani üritas Iraani kontekstis esitada oma doktriini viisil, mis tunduks zoroastristidele tuttavana, kasutades zoroastristlikust mütoloogiast pärit nimesid, et identifitseerida zoroastrismi kui domineeriva usundi jumalaid manihheistliku panteoni jumalustega. Ent ka viis, kuidas Mani jutustas oma kosmoloogilist, antropoloogilist ja eshatoloogilist müüti, meenutas sageli tema kuulajatele zoroastristlikke mütoloogilisi traditsioone.

Kasutades seda meetodit oma usundi levitamiseks ühiskonnas, mis oli tugevalt mõjutatud zoroastristlikust usundist, leidsid Mani ja ta järgijad uusi poolehoidjaid, kuid sattusid silmitsi ka tugeva opositsiooniga, otsese ja kaudse tagakiusamisega zoroastristlike apologeetiliste tekstide kaudu. Need tekstid demonstreerivad selgelt, et zoroastrism ei arenenud sõltumatult oma kokkupuutest manilusega Sassaniidide (224–651) perioodil ega isegi varasel islami ajastul. Võisteldes zoroastrismiga lahkusid manilased tagakiusamise tõttu 3. sajandi lõpul ja 4. sajandi alguses Rooma keisririiki või kolisid Iraani idaprovintsidesse, liikudes edasi piki Siiditeed. Mani ise suri zoroastristide süüdistuste mahitusel Bahrām I poolt vanglasse heidetuna, aga Ida-Iraanis keskusega Samarkandis saavutas manilus läänest sõltumatuna oma haripunkti 6. sajandil. Ka Lääne-Iraanis ei hääbunud manilus lõplikult, vaid kestis edasi veel pärast araablaste vallutust 637. a pKr nende algse sallivuse perioodil. Siiditee ääres asunud idairaani hõimude hulgas, nagu sogdid, säilis manilus koos nestoriaanliku kristluse ja budismiga elava usundina kuni II aastuhande alguseni.

Oma klassikaks saanud tekstis „Demonstratiivid“ (1977, avaldatud 1989) sõnastas David Kaplan indeksiliste väljendite laiahaardelise käsitluse alused. Käsitlus lähtub ideest, et sellised keelelised vahendid on otseosutavad, s.t nad osutavad fregeliku tähenduse (Sinn'i) vahenduseta. „Järelmõtetes“ (1989) selgitab ta lähemalt mõnd eelmise teksti teemat, keskendudes neljale küsimuste rühmale: Mis on otsene osutus? Kas demonstratsioon teeb demonstratiivi täielikuks? Mis on kontekst? Kes võib mida ütelda? Tõlkija: Anto Unt.