Kolmapäeva õhtul liikusid Soome Rahvusteatri suurel laval põhiliselt eesti tegelaskujud, kellele publik elavalt kaasa elas. Ka mõnda sakslast sai näha. Mängiti Sofi Oksaneni viimase romaani „Kui tuvid kadusid” dramatiseeringut ja sõltumata sellest, kuidas seda kunstilist tulemust hinnata – tähelepanu poolest oli sündmus suur.

Kui rääkida lavastuse keelest, siis seda annaks vahest kõige paremini edasi plakatikunst. Kes ei teaks „Kui tuvid kadusid” teatrivariandi esimese vaatuse tegevusajast pärit plakatit „Liitu Eesti leegioniga” või mõnda samaväärset teost nõukogude stiilis. Mõnikord kattusid need hämmastavalt palju natsionaalsotsialistlike näidistega. Ka lavastuse tegelaskujud olid kui plakatikunstist inspireeritud: nurgelised, värvilt eredad ja ekspressiivsed. Ja mingil määral lihtsustatud. Nii natside kui ka sovettide repressiivorganitega koostööd teinud eesti mees Edgar Parts oli Timo Tuomineni esituses ilmselge miinusmärgiga tegelaskuju. Näitemängu alguses oli tema käitumine psühholoogiliselt arusaadav. Ta seksuaalsus muutis abielu kauni blondi nooriku Juuditiga (Matleena Kuusniemi) õnnetuks. Sealt edasi muutus tegelaskuju vingerdavaks kurjuse kehastuseks, keda võõrad poliitilised jõud ära okasutasid.

Loe edasi ja saad teada, kas Sofi Oksanen Eesti-teemast juba väsima ei hakka ning kus „Tuvid“ järgmisena lavale tuleb.


Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: