Alasti kuninganna
Alguses mõtlesin, et lükkan tagasi ettepaneku kirjutada Ene-Liis Semperi debüütlavastusest „Tüdruk, kes otsis oma vendi”, kuid ei tahtnud takerduda enesetsensuuri. Hakkasin aga mõtlema, millest see enesetsensuur tuleb. Esiteks on tegu vist üldise ebamugavusega, sest ega kriitiliste märkustega sõpru ei võida. Teine põhjus väljendub asjaolus, et minugi silmis on Ene-Liis Semper tark ja andekas kunstnik ning heale tegijale pole kunagi meeldiv meelehärmi valmistada. Kolmandaks aga muudab kritiseerimise raskeks NO99 loominguline jõud, mis tekitas oma algusaegadel minus vaimustust mitte ainult nende enda tegemiste, vaid kogu teatrikunsti vastu ning ilma milleta oleks viimase kümnendi Eesti kultuurielu tunduvalt kahvatum. See erakordne teater on muutunud omaette institutsiooniks.