Albrecht Dürer Tallinnas, matsile ja õukondlasele
Näitus sai ajendi Düreri altaritiiva tagastamisest Bremeni kunstihoonele, kust see kadus Teise maailmasõja ajal. Enamik mainitud kunstihoone varadest pärinebki üheksakümnest eksponeeritud tööst.
Midagi ennekuulmatut on nii tuntud kunstniku kohta raske öelda. Ma oletan siiski, et tema nimetamine 16. sajandi Andy Warholiks võiks meile moodsamas keeles selgitada tema rolli Euroopa toonases kunstielus.
Nimelt muutsid mõlemad kunstnikud otsustavalt kunsti tähendust oma kaasaegsete argielus. Düreri Nürnbergi trükikoda pakkus odavat kunsti tohututes tiraaĻides kõikidele Euroopa raamatukogudele, ülikoolidele, õukondadele, kloostritele, kirikutele.
Nagu aurav pitsa
Kui enne seda käis vähegi vaesem rahvas piiblimotiividega kohtumas kiriku auraatilises hiilguses, siis Albrechti trükipressi alt tulnud soojad graafilised lehed leidsid kohe tee iga vähegi jõukama pürjeli koju, andes hoogu Euroopas levivale kunsti kollektsioneerimise kirele. Kunst toodi koju kätte nagu aurav pitsa ja kiriku tähtsus säärase katarsise pakkujana vähenes järsult. Oma osa oli selles muidugi ka samal ajal Saksas möllanud protestantlikul reformatsioonil.
20. sajandi kuuekümnendail kärpis aga kunstitrükkal Andy Warhol samamoodi kunstimuuseumide, nende kaasaja katedraalide, auraatilist nimbust. Warholi New Yorgi siiditrükivabrik ujutas kogu Ameerika üle sama ohtralt paljundatud värvipildikestega. Tema võttis Gutenbergi leiutisest viimase välja. Juba pool sajandit varem oli Walter Benjamin kurtnud “mehaanilise reproduktsiooni ajastu” saabumist ja aura haihtumist kultuurist, Warholi kolossaalne edulugu andis neile hädaldamistele ka vankumatu põhja alla. Enne seda oli ka nn Picasso graafika ja keraamika masstootmine mainitud meistri töökojas loometöö mehhaniseerimisele tublisti kaasa aidanud. Konveierist sai kultuuri sünonüüm.
Johannes ja Kennedy
Seda sotsiaalset tausta on enne Düreri graafikasse süvenemist kasulik teada. On hea teada, et Albrechti ja Andy edu saladused on sarnased ning et nende fänniklubide massilisusel on ka sarnased ideoloogilised põhjused. Mõlemad tegelesid populaarsete teemadega, olgu nendeks siis Ristija Johannese kannatused või president Kennedy mõrv. Kõnealusel näitusel näeme Düreri kolme kõige kuulsamat sarja – “Apokalüpsist”, “Maarja elu” ja “Suurt passiooni”. Näeme ka, et Düreril on õnnestus graafikatehnikaid arendada seni nägematu peensuseni. Pildid on rikkalikult aktsentueeritud, pilgeni laetud metafooridega ning teatraalse dramaatilisusega komponeeritud. Nad on võimelised edastama lihtsat sõnumit talumatsile ning varjatumaid tähendusi jõude aelevale õukondlasele.
