Praegu hõlmab La Albufera looduspark 21 120 hektarit. Omal ajal 30 000-hektarilisest järvest on järele jäänud 2800 hektarit, kuid kõik tema ümber ja tema pärast toimuv on tootnud materjali mitme raamatu, filmi ning ajaleheartikli jagu.

El Palmar asub looduspargi südames. Väikese, kinnise ja üdini traditsioonilise kaluriküla elanikud on sajandeid teeninud elatist angerjapüügiga. Nende onnid seisavad otse järvekaldal ja igapäevaelu juhib 1238. aastal asutatud kalastajate selts. Albufera järv on El Palmari hing, kopsud ja magu.

Sajandeid tuksus külaelu ettekirjutatud rööpaid mööda, kus nii poeg, isa kui ka vanavanaisa olid kalurid. Kuid 19. sajandi lõpul maailm muutus ja see ei jätnud puutumata ka El Palmari. Kalastamise kõrvale tuli riisikasvatamine. Riisipõllud nõudsid enda alla osa Albufera järve pinnast. Kalurite ja riisikasvatajate vahel tekkis vastasseis.

Vaevu tuhande elanikuga asula ühiskonda, kus kõik on omavahel rohkem või vähem veresugulased ning elu pealtnäha eedenlik, ilmusid esimesed mõrad. Pojad pöörasid näo uue ajastu, uue eluviisi poole, aga kaluritest esiisadele jäi see arusaamatuks. Valitses hirm, sest ähvardas kaduda tuttav elu – Albufera ja koos temaga El Palmar, sest järveta poleks El Palmari.

19. sajandi El Palmari hermeetilise ühiskonna kasvuraskusi, kohanemisvalu, põlvkondade konflikti ja rasket tööd ebasõbralikul maal on kujutanud meisterlikult kuulus Valencia kirjanik Vicente Blasco Ibañez teoses “Pilliroog ja muda”.

Sajand hiljem raputab iidset kaluriküla uus, kuigi sisult sama revolutsioon.

Kalastajate selts naiste vastu

Kalastajate seltsil on El Palmaris pea absoluutne võim – on inimesi, kes tunnevad seltsi ees suuremat aukartust kui kiriku ees. Juba sajandeid kontrollib kalastajate selts küla sotsiaal-, kaubandus- ja tööelu, täites sageli isegi linnavalitsuse kohustusi. Seltsile kuuluvatel maadel asuvad koolid ja arstipunkt ning tema kätes on Albuferal kalastamise monopol. Mitte ükski El Palmari elanik, kes pole seltsi liige, ei tohi järvel angerjat püüda.

Seltsi liikmeks saab aga kahte moodi. Esiteks saab liikmestaatust isalt pojale pärandada. Mehe kalastamisõiguse võib saada ka kaluri lesk, kuid vaid selleks, et see mõnele mehele edasi anda. Teine võimalus on end liikmeks osta. Aga ka seda teed ei saa kasutada kõik külaelanikud. Naisi ei võeta jumaliku kalastajate seltsi liikmeks ei ühte- ega teistpidi.

Huvitaval kombel ei tekitanud selline korraldus probleeme enne kui alles 14 aasta eest, kui kohalik koduperenaiste ühing soovis, et selts võtaks liikmeks ka naisi. Nõudmine kõlas küll kurtidele kõrvadele, kuid tõstatas kogukonnas seltsi jaoks ebameeldiva teema.

1997. aastal soovis rühm kalameeste tütreid seltsi liikmeks astuda, et angerjapüügiga elatist teenida. Selts keeldus neid vastu võtmast, sest 760-aastane eeskiri seda ei luba. Naised kaebasid seltsi kohtusse ja võitsid. Kohus tunnistas, et tegemist on soolise diskrimineerimisega, sest mehed saavad end seltsi liikmeks osta, naised aga mitte.

Kalastajate selts paistiski pealtnäha järele andvat: naised võeti seltsi vastu. Mõni aeg hiljem aga selgus, et kalastamisluba neile ikkagi ei anta. Selle saamiseks olid seltsi eeskirja ilmunud uued nõudmised: vaja on kaht käendajat, rohkem pabereid ning lõpuks tuleb korraldada liikmete üldhääletus, kas nad on nõus naistele kalastamisluba andma.

Naised kaebasid seltsi uuesti kohtusse. Naisi toetanud meesliikmed visati seltsist välja.

Viimane kohtuotsus, mis andis juba teab mitmendat korda õiguse vapratele naistele, jõudis kalastajate seltsi lauale veebruari eelviimasel nädalal. Oma esindaja sõnul loobub selts asula rahuliku elu taastamise nimel edasisest võitlusest ning lubab naistel kalale minna ilma igasuguste lisanõudmisteta. Üksteist aastat pärast esimest kaebust, 770 aastat pärast kalastajate seltsi asutamist.

Nende viie maanaise võitlusest, väikeasula rasketest traditsioonilistest rollidest, kinnise ühiskonna kasvuvalust, valgusekartusest ning õigusest räägib Víctor Claudíni kriitiline raamat “Suletud meri”. 2005. aastal algasid samanimelise filmi võtted, kus üht pearolli täidab ainsa näitleja-Oscari võitnud hispaanlase Javier Bardemi ema, kuulus näitlejanna Pilar Bardem.