Alexandre Tharaud – tipp-pianist taas Eestis
Ehkki prantsuse tipp-pianisti Alexandre Tharaud´d teati juba enne Rameau-salvestusi, tõi see plaat talle hulga tunnustust ja väliskontserte. Juba neljandat aastat ühelt lennukilt teisele, ühest hotellist teise. Sisemine kell sassis, väsimustunne – aga võõras kohas ei tule und. Praegu on Alexandre Tharaud Eestis nelja kontserdi turneel, täna õhtul Tartus ja homme – pianist ütleb ühe kauni kõlaga kohanime: “Šoviis.” Jõhvis. Scarlatti, Ravel, Chopini 12 valssi, mille salvestamise ta hiljuti lõpetas.
“Ma tahtsin väga Eestisse tagasi tulla. Mul on eelmisest Tallinna kontserdist suurepärased mälestused – saal, atmosfäär, publik. Tänapäeva pianist peab palju reisima ja saavutama kontakti eri maade publikuga. Kontakt kas tekib või ei teki. Mõne publiku või kohaga tekib see paremini kui mõne teisega.”
Ta räägib prantsuse heliloojatest nagu võrgustikust, perekonnast – kes on kelle “vaarisa” või “lapselaps”. Couperain, Chabrier, Debussy, Ravel või Poulenc on tema jaoks pärit ühest hällist. Või Scarlatti ja Ravel, kelle klaverikasutus ja virtuooslikkus on Tharaud´ meelest haruldaselt sarnased.
“Raveli puhul on veel palju sellist, mis mind liigutab, mis mind väga puudutab. Tema häbelikkus. Teate, Ravel oli selline inimene, kes end teistele ei avanud. Ta peitis ennast, varjas hoolega avalikkuse eest. Kui ta üldse kellelegi midagi usaldas, siis klaverile. Pianistile on see võimalus olla tema usaldusele kõige lähemal. Ta oli väga üksik, tugevalt seotud oma lapse-põlvemälestuste ja emaga. Kõigis tema teostes võib märgata mõnda käiku, kus tundub, nagu kuuleks ema õrna häält, kes oma lapsele hällilaulu laulab. Mõnikord kestab see vaid hetke, mõne sekundi, aga see tuletab meelde, et Ravel jäi alati oma ema käte vahele.”
Kuulaja paneb imestama
“Teie mängu kirjeldatakse kõige sagedamini kahe sõnaga: selge ja kerge. Kuidas te seda saavutate?”
“Sellest, mida endast välja kiirgad, ei saa ise teadlik olla. Teie ütlete mulle midagi, teised kirjutavad – ja see paneb mind alati imestama. Isegi oma plaadistusi kuulates ei ole mul hindamiseks kunagi piisavalt distantsi. Kui ma mängin teistmoodi kui teised, siis tuleb see minu morfoloogiast, kehast, sellest, mida ma suudan sellega teha. Ja ülejäänu on mu elu. Alati mängitakse selle pealt, mida inimene on sünnihetkest saadik läbi elanud.
Muusik ei tohi midagi varjata. Vastupidi – ta peab tunnistama oma kõlavärvi, oma nõrkusi. Ma olen loomult väga tagasihoidlik. Ainus võimalus, et ma end laval hästi tunneks, on lasta inimesi iseendale, oma veidrustele, nõrkustele ja puudujääkidele lähedale repertuaari kaudu.”
“Kuidas te valmistute?”
“Iga kontsert on erinev. Klaveri osas spetsiaalset ettevalmistust ei ole, see on üldisem. Kuna ma reisin palju ühest linnast teise, siis on töö pigem psühholoogiline. Peab olema päeva parimas vormis näiteks täpselt kell 19, suutma mängida ükskõik millisel klaveril, ükskõik missuguse akustikaga saalis ükskõik millise publiku ees, nii et see hästi välja tuleks. See on tasakaalu küsimus – rohkem peas, mitte sõrmedes.
Kontserdid ise ei väsita. Väsitab pidev reisimine, pidev lahkumine. Praegu ajame siin juttu, homme peab juba teise kohta minema. Kogu aeg tuleb vahetada voodit. Kliimat. Klaverit. Publikut. Repertuaari. Need lahkuminekud on tihti väga rasked ja lõppu pole sellel näha.”
Kodus klaverit pole
Oma koduklaverit Alexandre Tharaud´l ei ole. Ta käib sõprade juures harjutamas. Kui klaver on kogu aeg silma all, ei teki janu ega igatsust seda mängida. Nõuandjaid on tal vähe – kui mõned muusikutest sõbrad välja arvata, siis usaldab ta oma kõrva ja sisetunnet.
Tharaud’l on oma vanapõlve-unistus – hakata nii 70-aastaselt väikestele lastele nende esimesi klaveritunde andma. Esimene õpetaja on väga tähtis. Kogu armastus muusika vastu algab õpetajast. Alexandre Tharaud’ esimene õpetaja oli pariislanna Carmen Taccon, kes on olnud mitme väga hea pianisti esimene juhendaja: “Erakordne inimene. Lapsena oli ta mulle teise ema eest.”
Kõne Alexandre Tharaud’ õpetajale
Telefonikõne 85-aastasele klaveriõpetajale Carmen Tacconile Pariisi:
“Vabandust, ma ei kuulnud, muusika mängib liiga kõvasti. Kust te helistate? Eestist? Oui! Alexandre Tharaud! Loomulikult mäletan, ta on ju minu õpilane! Selliste laste eest peab lihtsalt tänulik olema. Ta meeldis mulle kohe algusest peale – äärmiselt tõsine, tubli, tähelepanelik, hea õpilane. Intelligentne, musikaalne, suurepärase iseloomuga, kiinduv laps. Klaveriõpingud ei valmistanud talle erilisi raskusi. See, et temast pianist saab, märkasin kohe. Tal olid selleks kõik eeldused.
Tema viimasele kontserdile ma haiguse tõttu ei jõudnudki, olin kohutavalt pettunud. Muidu olen alati kohal käinud. Alexandre Tharaud´ muusika ei koosne ainult briljantsest tehnikast, ta oskab kuulajatele edasi anda kogu väljendusrikkust, mis muusikas leidub. See on tema puhul kahtlemata väga huvitav.
Esimest korda tuli ta mu tundi viieaastaselt. Õpetasin teda kuni konservatooriumini. Isegi konservatooriumi ajal tuli ta oma paladega aeg-ajalt minu juurde nõu küsima. Kus tal kontsert on, mis linnas täpselt? Tartus? Kas te ise ikka lähete? Tervitage teda palun minu poolt! Teda õpetada on olnud äärmiselt suur õnn.”
Alexandre Tharaud
Lõpetanud Pariisi konservatooriumi
Mitme Prantsusmaa suure orkestri solist (Pariisi ooperiteater, Radio France filharmooniaorkeser jt)
Teinud koostööd Taiwani, Jaapani, Singapuri, Varssavi jt maade orkestritega
Pälvinud erilist tähelepanu suurepäraste plaadisalvestustega, tema mängus tõstetakse esile erilist selgust ja nüansirikkust
Kuni pühapäevani kontserdituuril Eestis: laupäeval Tartus ja pühapäeval Jõhvis
