Terje Lepp

Andrus Kivirähk on viimastel aastatel Draamateatrile mitu edukat näidendit kirjutanud, viimane neist räägib Draamateatri ehitamisest. „Tihe koostöö on jõudnud lausa sinnamaale, et mõnedki tekstid on sündinud Draamateatri jaoks, lavastajate initsiatiivil. Paljud rollid on aga kirja pandud kindlaid Draamateatri näitlejaid silmas pidades,” nentis Draamateatri avalike suhete juht Tanel Tomson.

Kiviräha näidendeid on Draamateatri lavadele seatud 15 korral, populaarsemaid neist on mängitud üle saja korra ja praegugi on neid mängukavas viis, kohe varsti kuus. Pole siis mingi ime, et teater otsustas austada Kivirähka temanimelise nädalaga. 4.–10. oktoobrini on Eesti Draamateatri laval iga päev üks Kiviräha tükk ja kuna oktoobriks on teatrisse toodud ka väiksemate linnade kolleegide kujutlusi Kiviräha näidenditest, siis kipub ettevõtmine lausa Kiviräha kuu moodi välja nägema.

Kiviräha nädalat alustab esmaspäeval tegelikult Ugala teatri külalisetendus lastetükiga „Limpa ja mereröövlid”. Sealt edasi, teisipäeval etendub „Vombat”, mille seadis 2009. aastal lavale Merle Karusoo ning mis räägib kivirähalikult naljakas ja nukras toonis mäletamise, unustamise ja väljamõeldise vahekorrast, mineviku mõjust tulevikule ja mäletamise kõrval ka unustamise tähtsusest.

Kolmapäeval etendub teemanädala raames seni värskeim Kiviräha näidend „Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia…”, mis räägib kahest vene arhitektist, kes asuvad looma Draamateatri maja. Kevadel esietendatud Merle Karusoo lavastuse puhul on kiidetud kahe nimitegelase, eriti aga Bubõri mängiva Ivo Uukkivi tugevat rolli. Näidend sai kirjutatud spetsiaalselt Draamateatri maja sajandaks sünnipäevaks, mida hiljuti peeti.

Neljapäeval mängitakse viimaseid kordi mitu teatriauhinda saanud „Voldemari”, mis, taas kord Merle Karusoo lavastuses, räägib Voldemar Pansost, tuginedes suure teatripedagoogi ja lavastaja enda kirja pandud mälestustele ja märkmetele. Enne etendust, kell 17.30 saab Maalisaalis kohtuda Andrus Kiviräha endaga. Toimub vestlusõhtu autoriga, mida suunab Eesti Päevalehe teatrikriitik Andres Laasik.

170 matust

Reedel etendub juba ei tea mitmendat korda (tegelikult muidugi teame, et 170. korda, sajanda etenduse verstapost möödus juba 2005. aasta alguses) üks populaarsemaid Kiviräha tükke, 2002. aastal suvel laululavadel ringkäiku alustanud „Eesti matus”. Matustele kokku tuleva suguvõsa ja nende kodutalu loo on lavale pannud Priit Pedajas, lavastusega on käidud nii Lätis, Leedus kui ka Soomes ja seda on lavastatud ka Valmiera teatris.

Laupäeval jätkab Kiviräha soolot teine üliedukas tükk: Tõnu Oja üksinda esitatav „Aabitsa kukk”. 2004. aastal esietendunud monotükk väikesest inimesest ja uinuvast mõistusest on nii populaarne, et on pidevalt välja müüdud, kuigi seda on mängitud juba 174 korda.

Pühapäeval lõpetab nädala trummipõrinaga Kiviräha uue näidendi esietendus. „Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel” on Mark Twaini „Huckleberry Finnist” inspireeritud näidend, kus Kivirähk ja lavastaja Hendrik Toompere mõtisklevad vabaduse ja võimu teemadel, kuid mis ometi on koguperetükk, sest asja põhiloomusest saavad Toompere sõnul aru lapsedki.

Kuid nagu juba varem vihjatud, sellega asi ei lõpe. Juba 11. oktoobril saab Draamateatri suures saalis näha Ugala külalisetendust „Helesinine vagun” ehk Kiviräha 2003. aastal Viljandis esietendunud pilguheitu sovetiaja nostalgiale.

18. oktoobril mängib Rakvere teater Draamateatri suures saalis Kiviräha lastetükki „Kaelkirjak” väikese tüdruku fantaasiatest ja 19. oktoobril värskelt lavale toodud kümne aasta tagust näidendit „Papagoide päevad” (mille Kivirähk 2000. aastal ise Draamateatris lavale tõi) kunstniku rollist, võõrandumisest ja tänapäeva maailmast.

Kiviräha tükke on teatrilavale toodud vähemalt 25 korda, kuid kirjanik ise ütleb: „Mis see arv näitab, viiekümnes või viies, peaasi, et oleks hea.”