Lavastus peidab endas eri lõhnu ja värve, head ja kurja, paradokse, põnevust, ootusärevust, hirmu, pettumust ja muid emotsioone – kõike, mida inimesena kogetakse. Foto: Tiit Blaat

On alanud jõulukuu – aeg, mil kõik on võimalik ja kasvab usk imedesse. Jõulud on sageli seotud traditsioonidega. Süüakse samu asju, juuakse samu jooke, veedetakse aega pere ja sõpradega, käiakse kirikus, kuulatakse advendikontserte ja jõulutuuritavaid lauljaid, vaadatakse „Pähklipurejat”. Traditsioonid annavad meile hea ja turvalise tunde, kuid mugavustsoonist väljudes võime kogeda palju huvitavat. Reedel Estonia teatris esietendunud ballett „Alice Imedemaal” annab algavaks advendiajaks põnevalt värske tõuke.

Balleti „Alice Imedemaal” puhul võiski tunda just mugavustsoonist väljas olemise maagiat. Tõepoolest, lavastuses kasutati nii mõndagi uuendusmeelset. Imedemaailma tekkele aitasid suuresti kaasa multimeediavõtted. Eriti maagilised olid Sergio Metalli loodud videolahendused just lavastuse esimeses vaatuses. Suure panuse andis ka valguskunstnik Valerio Tiberi.

Uuenduslikku lähenemist võis näha selleski, et trupi ning publiku ja orkestri vahel ei olnud nii suuri barjääre kui tavaliselt. Näiteks jooksis Alice alguses lavale vaatajate vahelt läbi ja Ärtu Emand lõi teises vaatuses silmsideme orkestri dirigendiga.

Avalehele
1 Kommentaari