Maagiline splatter kõlab väga hästi. Ega ma ise midagi määratlema ei kippunud ja rida ei ajanud. Alguses oli väike mure, et Eesti kriminull peaks ilmselt tõsine morbiidne mainstream olema – suures lehes nagu Päevaleht aga põhimõtteliselt ei pea ju. Elu ise ongi splatter kui kaine pilguga vaadata. Omamoodi hea, et polnud aega midagi üle mõtlema ja tsenseerima hakata – nagu torust tuli, nii kohe lehte läks. Järgmise osa sündmused olid vahel enda jaoks ka paras üllatus. Mingi häguse skeemi üritasin alguses paika panna, aga pärast olin ikka rohkem nagu vaataja rollis – vaatasin, mida need tegelased seal ette võtavad, ja panin kirja. Kahju, et nii lühikesi juppe võis kirjutada, päris hea oleks olnud pikemalt asja sisse minna.

Loe edasi, kuidas valmis „Saatana märk“ ja mis on Hmelnitski arvates võti inimkonna mõistmiseks.