Kuigi tegevus toimub 17. sajandil Massachusettisis, väikeses puritaanlikus külas nimega Salem, ei ole see näitekunsti suurteos oma aktuaalsust kaotanud. Ka praeguses n-ö ratsionaalsusega eputavas ühiskonnas piisab vahest paanika sünniks ja “nõiaprotsessi” vallandamiseks vähemastki, kui tollal tõsikristlaste jaoks šokeerivast alasti tantsust metsas.

Meeleheitlik nõiajaht

Näitemäng tegeleb ju esmajärjekorras inimesega, kelle olemus aegade jooksul kuigivõrd muutunud pole. Kellel on jõud ja võim, sel on ka õigus. Valeta, ning sind usutakse. Need on Salemi nõiaprotsessi olulisemad etteheited inimese isekusele.

Kuid Vanemuise lavastuses tõuseb nauditavaks veel kahe inimese tingimusteta armastuse ja andestuse lugu, mis ka kõige hullumeelsemate süüdistustele alla ei vannu. Mis sest, et punapäine tüdruk Abigail Williams (Katrin Pärn) teeb kõik, et endist peremeest John Proctorit (saatuslik ja kahtlev ning üdini usutav Riho Kütsar) oma embusse tagasi meelitada.

Viimases meeleheites süüdistab ta Proctori vagurat naist Elizabethi (vaimustav roll Helena Merzinilt) nõiduses, silme ees võimalus ise tema kohale asuda. Tüdrukute esialgne süütu mäng paisub hüsteeriliseks tagakiusamiseks ja kogu küla vapustanud ja tühjendanud nõiajahiks. Ometi on too kirglik fanatism lavastuses leidnud vormi, mis tekitab enam empaatiat kui hukkamõistu. Kõike toimetatakse armastuse nimel ja suure pühendumusega.

Imestust tekitas vaid helitausta valik, mis seadnud eesmärgiks pigem odava populaarsuse, mitte aga tundeaktsentide rõhutamise.

Sadamateatri black box on kõrgustesse pürgides küll viimseni ära kasutatud, kuid ometi võib vaataja leida end samba tagant, mis pärsib nii teksti kui ka miimika kohalejõudmist tuntavalt.