Pärast esimeste aastate entusiasmi raugemist oli Müürilehe ilmumine venima jäänud ja Kaisa Eiche tegi mulle ettepaneku tulla lehetoimetamisele appi. Et oleks keegi, kes vastutaks lehe väljaandmise eest. Põhimõtteliselt oli küsimus, kas väljaandmist jätkata.

Välja kukkus nii, et Müürileht hakkas kohe kuidagi orgaaniliselt ja hästi tööle. Ma ei usugi, et see oleks olnud otseselt minu või meie toimetuse ja kolleegiumi teene. Pigem oli seotud rohkem sellega, et lehte oli vaja – vähemalt Tartule. Mitte-kohaspetsiifiline Müürileht oli esimene asi, mis tõestas Tartu vaimu elujõulisust ka väljaspool Tartut.

Loe edasi, kuidas toimib Müürilehe ärimudel ja toimetuse töö ning miks ei maksa peatoimetaja meelest ühel väljaandel oma lugejat alahinnata.