Kui maavälised jõud emakest planeeti sama tihedusega rün-daksid, kui vastavasisulised Hollywoodi linateosed koduseid kinosid, siis oleks põhjust ilmselt tõsiseks paanikaks. Kuniks üksteisest mitte millegi poolest eristuvad kosmiliste viiruste ning inimloomuse pealmiste kihtide temaatikaga tegelevad blockbuster’id aga reedel Eestise jõudnud “Invasiooni” kombel parimal juhul lihtsalt haigutama ajavad, on põhjust vaid nõutuks kätelaiutamiseks. Ning arvamismänguks, mis veenmistaktikaga räägiti nendesse filmirollidesse sellised näitlejad nagu Nicole Kidman ja Daniel Craig (kes on mõlemad ilmselgelt liiga head taoliste stsenaariumide jaoks).

“Hädamaandumise” sooritanud kosmosesüstik toob üüratust ilmaruumist ootamatut külakosti ning inimesi kummaliselt apaatseks ning masinlikuks muutev tulnukviirus asub maakera imelisima riigi imelisi kodanikke robotlikeks zombi’deks muutma. Maailma veatuks muutval viirusel ei puudu paraku oma natsionaalsotsialistlik külg: sõda, vägivald, mõrvad ja muud globaalsed probleemid küll kaovad, ent viiruse suhtes immuunsetel inimestel selles totalitaarses õnneunelmas paraku kohta ei ole. Ning teatud liiki tuulerõugeid (mis, oh seda rõõmu, organismi võõrviiruse suhtes puutumatuks muudavad) põdenud inimesed tuleb lihtsalt hävitada. Mis on muidugi – filmi peakangelanna arvates iseäranis – pisut ebaõiglane. Seda enam, et just nimelt tema pisipoeg osutub väheste väljavalitutena zombi-nakkuse suhtes immuunseks.

Kulutage kinopiletiraha muule

Ilmselt ei ole vaja seletada, et inimlik headus... ei, sedapuhku hoopis kurjus pehmelt öeldes maotu loo lõpuks võidutseb. Igasuguse põnevuse ning vähimagi narratiivse ambitsioonita filmi peamiseks paatoseks on kummaline tõdemus, et nii kaua, kui ajalehtede esikaanel voolab veri ning kusagil maailmanurgas notitakse inimesi maha, on inimkonnaga kõik hästi. Vähemalt teeme seda me ise, inimesed, mitte mingid marmelaadikujulised tulnukad. Ehk nagu klassikud enne “Invasiooni” ilmselgelt pohmeluses stsenariste on jõudnud öelda: parem hea sõda, kui kehv rahu.