“Süütust näpates” kujutab 19-aastase tüdruku maailmanägemist nii, nagu 60 lähenevale rezhissöörile vaadata meeldib.

Tahumata Itaalia kolkamaastik. Õuel lösutavad skulptuurid, maalid paksudel kiviseintel, raamatute virnad. Ühesõnaga kultuurikiht. Ja kunstnikud: hemingwaylik skulptor, surmahaige kirjanik, seniilne kunstikaupmees, maniakaalne näitleja, poetessid, elavad ja surnu. Ja lahtised seksuaalsed ajed, loomulik elunautlemine, ei muud. Vaimust, elu sügavast mõttest ja muust sellisest “kõrgemast” kraamist siin ei räägita.

19-aastane Lucy (Liv Tylor) saabub Ameerikast külla sinna, kus tema ema viibis 20 aastat varem. Oma ema, hiljuti enesetapu teinud kuulsa poetessi päevikust on Lucy lugenud, et ta eostati just seal Itaalia kolkas. Nüüd loodab Lucy siin tuvastada oma isa ja vabaneda oma süütusest.

Kanepivines kunstnikekodus käib lõpmatu majapidu. Ameeriklanna ei tee oma süütusest saladust, see kütab vabameelset sõpruskonda villas veelgi enam üles. Varjamatu suguelu Lucy ümber keerab omakorda tüdruku ihad viimse piirini.

“Tänapäeva noored kardavad nakatuda,” üldistab keegi Lucy hilisneitsilikkuse põlvkondlikuks nähtuseks. Samal ajal hoiab Lucy aga just surmahaige kirjaniku Alex Parrishi poole. Jeremy Irons teeb siin veel ühe dekantentlikku aristokraadi rolli ja teeb hästi. Elupõletajast meest hoiab veel suremast sõbrahuvi ära näha, kas Lucy kannatab ära oodata õige ja väärilise. Elustpakatava tüdruku ja kõduneva mehe koos-stseenid mõjuvad Bertolucci filmis kõige kandvamalt. Kohati näib siin õnnestunud ühendada madalat ja ülevat. Nii nagu ka Lucy luuletustes, mis otsekui popvideos üle ekraani jooksevad.

Tegelasi oma ealiste ihadega on selles filmis igast põlvkonnast. Igale vaataja põlvkonnale. Kukepoegadest alates erotomaanist raugani Jean Marais’ kehastuses.

Liv Tylor on tõesti ilus tüdruk, kelles on löövat loomulikkust. Darius Khonji operaatoritöö näitab ahvatlevalt kaunilt nii tema jalgu kui Itaalia maastikku. Õnnelikus lõpus sulavad need kokku. Süütusest lahti saanud Lucy pöördub tagasi Ameerikasse.