Pea kõigil filmis „Tuhk lumel” osalenutel olid oma isiklikud lood, mis Teise maailmasõja või isegi otseselt küüditamisega seostusid. Fotol (vasakult): Žilvinas Naujokas, Marius A. Markevicius, Peter Franzén Foto: Ilmar Saabas

Los Angeleses sündinud Leedu juurtega režissöör Marius Markevicius ütleb, et tegi filmi paljuski isiklikel põhjustel. „Mu vanavanemaid ähvardas küüditamine ja nad põgenesid koos mu vanematega täpselt sellest situatsioonist, mida film kujutab. Nii et üles kasvades rääkisime palju sellest ajaloost, sugulastest, kes Siberisse saadeti ja sealt tagasi tulid, ja teistest, kel ei läinud nii hästi ja kes seal hukkusid,” selgitab režissöör. Tema jaoks oli suureks tõukeks ka tõsiasi, et Ameerikas ei tunta Baltimaade ajalugu ja seda poolt Teisest maailmasõjast. „Me õppisime palju holokausti kohta, teadsime juutide ajaloost. Koolides näidati filme nagu „Schindleri nimekiri” või „Pianist”, aga sellest, mida tegid venelased Baltimaades Teise maailmasõja ajal ja pärast, USA koolides ei räägita. Olin šokeeritud – kui näitad mõnele noorele pilti Stalinist, siis ta ei oska öelda, kellega on tegemist,” selgitab režissöör oma suurt soovi just lääne inimest harida.

Avalehele
52 Kommentaari