Ameeriklased otsivad eneseuhkust
Hollywoodi filmimaailm kipub liigagi sageli käima käsikäes lombi taga valitseva poliitilise retoorikaga. Kui asjadele pisut paranoilisemalt läheneda, siis väike mäng aastaarvudega näitab, et enne Ühendriikide sõtta minemist puhkes Hollywoodis sõjateemaliste filmide minibuum. Nood polnud enam sugugi väikese-eelarvelised “Rambo” koopiad, vaid igati lugupeetud ja tunnustatud režissööride looming.
Mõni aasta enne Iraaki tungimist või selle ajal esilinastusid filmid “Saving Private Ryan”, “Enemy at the Gates”, “Windtalkers” ja “The Thin Red Line”, “Black Hawk Down” ja “Three Kings”.
Lihtsad heategijad
Enamik neist keskendub Teisele maailmasõjale, peategelasteks on lihtsad Ameerika noored ja pereisad, kes üritasid, nagu ameeriklastel ikka kombeks, muuta maailma paremaks paigaks. Rääkimata siis sellest, et filmid jätavad üsna ühemõtteliselt mulje, nagu oleks ameeriklased olnud need, kes lõppkokkuvõttes päästsid maailma mingi müstilise ohu eest.
Sest sageli pole filmidest aru saada, kes täpselt on vaenlane ja millised on tema motiivid. Aga see polegi ilmselt oluline. Toona piisas sellest, et vaenlane on paha – ja Hollywoodi stuudiote kulutatud miljonid tõid kinosaalidest mitu korda enam tagasi. Muidugi sobib filmide sõnum tollal ka üha enam maad võtma hakanud poliitilise retoorikaga: ameeriklased on võitjad ja valitud maailma päästma, vaja on vaid oht tuvastada.
2008. aasta alguspäevadeks peaks ilmselt igaühele olema selge, et Iraagi avantüür on läbi kukkunud ja iga selles osalenud riik üritab häbist võimalikult puhtalt pääseda. Hollywood lõikab kindlasti selleltki kasu, sest kannatus müüb alati.
Pealegi, kui on kannatusi, siis on ka märtreid, ja kui on märtreid, on ka häid ja dramaatilisi lugusid, mida filmides jutustada. Olid ju 1970-ndate lõpp ja 1980-ndate algus samuti puhtalt untsu läinud Vietnami sõja teemaliste filmide päralt, mis kulmineerusid ülimaskuliinse “Rambo” tulekuga. Ülejäänu, nagu öeldakse, on juba filmiajalugu.
Aga selle ajani, kui Iraagi teemale saab hakata taas valutumalt tagasi vaatama, on ju vaja ameeriklaste tuju millegagi üleval hoida.
Hollywood on oma uued kangelased leidnud viimastel aastatel ajaloost. Kui hakata arvutama, mitusada miljonit dollarit on Hollywood investeerinud viimastel aastatel ajaloolistesse suurfilmidesse ja nende pealt teeninud, siis räägime tõenäoliselt summast, mis päästaks pankrotist Tallinna linna ja toidaks ka mitme järgmise aasta eelarvet.
Nii seiklevadki viimasel ajal kinodes automaate täristavate sõdurite asemel muistsed kuningad, väejuhid ja eeposte sangarid, keda kehastavad ameeriklastele tuttavad filminäod.
Ajaloolisi suurfilme
•• “Alexander”, 2004, Oliver Stone. Eelarve 155 miljonit dollarit. Seni tagasi teeninud 167 miljonit. Aleksander Suure vallutusretke filmiversioon.
•• “Troy”, 2004, Wolfgang Petersen. Eelarve 150 miljonit dollarit. Seni tagasi teeninud 497 miljonit. Filmi aluseks on Homerose kirja pandud müüt Trooja sõjast.
•• “Kingdom of Heaven”, 2005, Ridley Scott. Eelarve 110 miljonit dollarit. Seni tagasi teeninud 211 miljonit. Ristisõdijad loovad Aasia rannikul oma riigi ja üritavad seda kaitsta muslimite eest.
•• “300”, 2007, Zack Snyder. Eelarve 60 miljonit dollarit. Seni tagasi teeninud 460 miljonit. Spartalaste kangelaslik võitlus Termopüülides ülekaaluka pärslaste väe vastu.
