Analüüs: Eesti filmide madallend ühiskonna ääremaadel. 2. osa. Lahendused
Millega aga seletada kodumaise filmitegemise hiljutist madalseisu meie kinodes, kus kahel viimasel aastal kukkus vaatajate arv mitu korda võrreldes eelneva perioodiga? Kas on tegu majanduskriisi kõrvalnähuga? Rahvusliku filmivaatamise viletsus langes tõepoolest kokku niinimetatud masuaastatega, kus paljud pidid püksirihma pingutama ja osast väljaminekutest loobuma. Miks ei võinud need kulud puudutada just kinoskäimist? Ent samal ajal olid aastad 2009 ja 2010 aeg, kui kinofilmide vaadatavus tervikuna kasvas. Vaid kodumaine film osutus ärapõlatud kraamiks.
Masuaastate jooksul langes veidi ka Eesti teatrite külastatavus. Ent see arv ei vähenenud mitte mitu korda, vaid oli suurusjärgu poolest umbes sama kärbetega, mida riik teatrite kallal toime pani.
Ega see eesti teater ei ole ka mingi maailmaime – kui mõni hea inimene küsiks, mida seal vaatama peab, siis see küsimus paneks sügavalt mõtlema. Ebaõnnestumine on osa inimtegevusest ja see tabab ühteviisi teatrit, filmi või saapategemist. Miks aga näiteks Eesti Draamateatris on kassa juures kuu koondkavas õige mitu punast täpikest, mis tähistavad väljamüüdud etendusi, ja teisedki etendused on vähemalt kolmverandi jagu täis, aga viimase aja eesti film jookseb kinos mõned nädalad parimal juhul mõnekümne inimese juuresolekul? Kas on asi mahus? Draamateatris tuleb aastas välja kuni kümme uuslavastust, aga uusi eesti filme neli-viis. Kuldmuna satub kümne teose hulka suurema tõenäosusega kui viie hulka. Vastus on õige, kuid mitte ammendav.
Hea nimi maksab
Kõrvaltvaatajale võib jääda mulje, et teatris vorbitakse ükshaaval lavastusi ja müüakse need siis tükikaupa maha. Tegelikult teab iga teatriinimene, et see pole nii. Rahva ette tuuakse pikema aja jooksul kokku pandud repertuaar ja teatri hea nimi, mis niisamuti vajab pikemat ülestöötamist. Moodsas ameerikaliku turunduse keeles müüb teater oma kaubamärki ja kui tal seda pole, ei lähe ühes repertuaariteatris ka üksikud lavastused naljalt kaubaks. Ei maksa arvata, et kunst on oma tegemise poolest kuidagi lahjem kui ajaleht või pank, pikaajalises plaanis toimiv usaldus on tähtis väärtus igal pool.
On vaid kaks liikumapanevat jõudu – piits ja präänik – ning mõlemad on repertuaari koostamisel abimehed. Kui Eesti Draamateatri juhid on oma asutuse nimele vastavalt võtnud pähe, et nende publik lõpeb seal, kus Eestimaa inimesed, siis pole midagi halba mõne vaimuka inglise jandi kavva võtmises. Pole vaja teha esimest teatrisse tulemist valusaks. Aga kes on juba käinud ja näinud, et väga hull ei ole, võib sattuda juba Ameerika kirjanduse pärli „Augustikuud” vaatama. Sealt edasi ei ole juba raske minna jälgima Madis Kõivu filosoofilisi heietusi. Inimestele peab andma võimaluse ennast arendada. Selleks on vajalik repertuaari mitmekesisus.
Kakskümmend aastat ei ole enam olemas Tallinnfilmi kui uusi linateoseid tootvat filmistuudiot, kuid Tallinnfilmi vari püsib endiselt Eesti ühiskonnas. Vaevalt et Eesti rahvas üldse teadvustab praeguste mängufilme tootvate stuudiote olemasolu. Parimal juhul teatakse tänu meie laiatarbemeedia ponnistustele mõnda filmiprodutsenti, nagu Kris Taska või Artur Talvik, nime- ja nägupidi. Ilmselt tajub rahvas, et sarnaselt kunagise Tallinnfilmiga on kusagil olemas võimude poolt paika pandud seltskond, kes langetab filmide käikuminemise kohta otsuseid. Ja midagi valet sellises mõistmises pole, sest ega filmikaamera uue mängufilmi võtteplatsil naljalt surisema ei hakka, kui Eesti Filmi Sihtasutus (EFSA) pole oma rahakotiraudu lahti löönud.
Eesti Filmi Sihtasutusel on oma eelarvepoliitika nagu igal teiselgi asutusel ja järelikult lükatakse filme tootmisesse teatud rütmilisusega. Sõlmitakse tootjastuudioga leping, mis sätestab filmi rahva ette jõudmise aja. Kui filmiprojekt saab rohelise tule, siis järelikult on läbinud valiku ka valmiva teose teema ja žanr. Eesti filmi repertuaar ripub ära Eesti Filmi Sihtasutusest. Ja kui aasta arvud näitavad publiku seas läbikukkumist, siis on see sihtasutuse läbikukkumine.
Filme valitakse esitatud projektide ja stsenaariumide seast. Tuleks valida parim, kuid tegelikkuses tähendab see tihti seda, et valitakse kõige vähem halb. Tallinnfilmi ajaloost leiab küllaga hetki, kus midagi tuleks tootmisse lasta, kuid seda midagi head lihtsalt polnud. Miks on see nii?
19. detsembril 2010 ilmutas Peeter Sauter lehes Sirp oma „Avaliku kirja noorele stsenaristile”, kus kirjeldas oma kogemusi filmitootmise hammasrataste vahel. Krõbedaid sõnu on filmitegemise kohta lasknud lendu Mart Kivastik. Aga Andrus Kivirähk on andnud endale lausa lubaduse, et saadab pikalt kõik filmimehed, kes tulevad ta juurde jutuga, et kirjuta üks stsenaarium. Kaks viimast muide on üliviljakad ja üliedukad teatris, mis räägib, et draamateksti loomise nipid on neil teada.
Mida hirmsat siis ikkagi toimub stsenaariumidega, kui nad produtsentide, lavastajate ja EFSA ametnike näppude vahele jõuavad? Avalikkuse ette jõudnud näide on Valentin Kuigi stsenaariumiraamat, kus on olemas ka stsenaariumid, mis Kuik kirjutas filmide jaoks nimega „Stiilipidu” ja „Kõrini!”. Raamatus olevad tekstid on sellised, mille puhul tekib õigustatud kahtlus, et neist võiks saada filmi. Aga filmis endas on neid stsenaariume raske ära tunda, sest nad on saanud põhjaliku arendamise osaliseks. Ehk siis hulk kallist tööd on tehtud, et stsenaarium halvemaks saaks.
Valentin Kuigi juhtumitest on veidi aega möödas, nii et äkki on olukord töös stsenaariumidega paranenud? Ent pole teada ka vastupidiseid juhtumeid, kus oleks tegu stsenaariumi tohutu loomingulise kasvuga. Stsenaariumid on moodsal kombel kuulutatud ärisaladuseks. Loodetavasti keegi kuskil ikka säilitab eri stsenaariumivariante, et tulevastel filmiloo uurijatel oleks materjali kas või tagantjärele selgitada tõde toimunud töö kohta. Kui võrrelda kõrvaltvaatajana praegust EFSA asjaajamist mängufilmide stsenaariumide asjus, siis tekib kahtlus, et omaaegses Tallinnfilmi toimetuskolleegiumis oli see töö avatum, avalikum, hoolikam, läbimõeldum ja paremini dokumenteeritud. Hoopis teine kultuur, tollal paljuski Venest laenatud. Ja ka ametnikke rohkem, ikka vene kombe kohaselt. Seda tagasi soovida pole mõtet, sest ajalugu tagurpidi pöörata ei saa. Aga mingi kultuur võiks ikkagi olla ja oodatavalt selline, kus ükski osapool ennast solvatuna ei tunne. Muide, Tallinnfilmi aegadel polnud mõeldav, et stsenaariumi jõuaks ajaloolisi lapsusi, nagu see juhtus „Pollis”, mis sai ju niisamuti EFSA heakskiidu koos rahaeraldisega. Mängufilme toimetanud Lennart Meri olevat olnud stuudios harva, kuid ta luges kõik vajaliku läbi ja oli alati õigel koosolekul kohal ning ütles stsenaristile, kuidas asjalood tegelikult olid. Punase jura ees jäi vahel jõuetuks temagi.
Iga hinna eest ise lõpuni
Stsenaristi ja lavastaja töö on oma loomult erinev, kuigi on olnud loojaid, kelle puhul see anne on kattunud, mis on tegelikult harv nähtus. Pähe torkavad kohe Bergman ja Fellini. Eestis on lähiminevikus läinud käiku kaheksa filmiprojekti, kus stsenaristi ja lavastaja nimi on sama, ehk siis enam kui pooled käikuläinud töödest. Kahtlemata on tegemist ülla ja võrdlemisi pretsedenditu ettevõtmisega, et teha kindlaks meie oma Bergmanite ja Fellinide olemasolu. Risk sai võetud ja ka vitsad kätte saadud. Kas ei oleks olnud õigem sellist riski pikema aja peale hajutada, sest publik ei pruugi jaksata oma Fellini kohalejõudmist ära oodata? Ka oleks autorifilmi auditoorium suurem, kui seda doseeritult muude žanride ja filmiliikide vahele peita.
Kas ei ole niinimetatud autorifilmide rohkuse taga lavastajate surve oma asjaga iga hinna eest lõpuni välja sõita ning ametnike ja produtsentide järeleandmine sellele survele? Muide, ka eesti teatris on küllaga juhtumeid, kus lavastaja oma küündimatu dramatiseeringuga lavale trügib. Soov ehitada iseseisev kunstimaailm algusest lõpuni ise välja on loomulik, iseasi, kas selleks lennuks ka tiivad olemas on.
Huvitaval kombel pole erilist kvaliteedivahet filmidel, kus stsenaariumi kirjutab lavastajaks peetav või siis lavastab stsenarist. Kirjamees Mart Kivastiku lavastatud „Üks minu sõber” pole sugugi nõrgem teostest, mille on teinud need, kel on justkui kõva filmirežissööri maine.
Filmiringkondades on palju silmakirjalikkust ja siin ei taheta tunnistada tõsiasju. Aga kui Marko Raat ja Veiko Õunpuu ei oska stsenaariumi kirjutada, ei maksa veel neid maha kanda. Väga paljud filmilavastajad ei oska, kuid on sellest hoolimata head lavastajad. Äkki ikkagi juhtub nii, et stsenaristid ja lavastajad õpivad koostööd tegema? Erinevate annete koosrakendamises peitubki filmi jõud.
Huvitav küll, kuid kui käiku läheb suures koguses niinimetatud autorifilme, kus lavastaja lavastab seda, mis tal parasjagu hingel on, siis millegipärast ei saa rääkida ei teemade ega ka žanride suurest mitmekesisusest. Tavaliselt tuleb sellisest projektist välja mingi ebamäärane draama, millel on kuni kuus tuhat vaatajat. Aga ka teiste inimeste kirjutatud stsenaariumide lavastamisel võib juhtuda kattuvusi. Sama aasta sees läks käiku kaks täiesti identse looga filmi, nagu see juhtus aastal 2009 vaatajate ette jõudnud teostega „Vasha” ja „Pangarööv”. Mõlema teose peategelasteks olid teismeline poiss ja sarmikas pätt, keda see poiss imetles. Vahe oli selles, et esimesel juhul oli tegu tšetšeeni põgenikuga ja teisel juhul oli see oma kraade. See, et filme valmib aastas neli-viis, ei tähenda, et neid mitmekesiselt teha ei tohi.
Praegu pakub kodumaisele filmivaatajale veidigi lohutust „Kormoranide” komöödia, mis nii väga naljakas ei olegi, kui otsustada saali reaktsioonide järgi. Aga müts maha, et teha võtsid. See töö on kinnitus kunstniku vastutustundest. Eelmine omamaine komöödia, mis Eestis kinolinale jõudis, oli nendesamade meeste, Rain Tolgi ja Andres Maimiku lavastatud „Jan Uuspõld läheb Tartusse” ja aastaarv, mil publik seda usinalt kinodes vaatamas käis, oli 2007. Ehk siis neli aastat tagasi. Niikaua on rahvas pidanud naeruhambad koos hoidma. Või siis käima vaatamas Hollywoodi, kus teatakse väga hästi, et naljaga ei maksa koonerdada.
Juba mõnda aega tagasi kirjutati Rootsi filmikunsti hilismineviku suundumustest ja sellest, et sealmaal on hästi läinud komöödiate tegemisel. Et need komöödiad langesid oma kinosse jõudmise poolest aastatesse, mil ka Rootsi puhul oli juttu majandusraskustest, näitab, et tegu oli kiiduväärse näitega, kus filmikunst ühiskonnapingeid leevendas. Neid näiteid on ajaloos teisigi Ameerika suure depressioonini välja, millele Hollywood otsis rohtu komöödiates ja muusikalides. Ning neis žanrides pole iseenesest midagi halba peale selle, et neid on pagana raske teha. Eestis saab aga masu läbi ja alles nüüd jõuab kinolinale teos, mis rahvale veidigi lõõgastust pakub.
Kui aastas tuleb välja vaid neli mängufilmi, siis on väga raske sellise repertuaariga mingitki tulemust saavutada, kui ei suuda žanride tasakaalu hoida. Milline see õige žanride tasakaal oleks? Näiteks Shakespeare kirjutas komöödiaid rohkem kui tragöödiaid või kroonikaid ning komöödiate hulk kogu tema loomingus on umbes kaks viiendikku. Ja ka muidu oli ta hea naljamees, näiteks „Hamlet” on täitsa lõbus tükk. Eestis aga ei suudeta kinodesse teha isegi ühte komöödiat aastas. Kuigi ka kaks neljast ei oleks mingi patt, kui rasked ajad on käes.
Peatee puudub
Iseasi on filmide tuleku ajastus. Kui neid on tõesti aasta jooksul vähe, siis on väga tähtis pidada järjekorda, mis rajal kodumaise filmikunsti juurde rohtuda ei lase. Ikka piitsa ja präänikuga balansseerides. On olukordi, kus kokkulepitud ja väljakuulutatud esilinastus venib. Mõnel juhul tekib kahtlus, et lavastaja veeretab õige mitu pikka kuud varem valmis vändatud materjali montaažilaual edasi-tagasi, proovides sellest ikkagi kuidagi saia teha. Pole mõtet rääkida, et viis mängufilmi, mis hiljuti peaaegu järjest välja tulistati, oleks mingisuguse teadvustatud tegevuse tulemus. Lihtsalt juhtus nii. Süsteem on juhitamatu ja keegi ei püüagi seda kuidagi mõistuspärasemaks teha. Tagajärg on see, et kokku kuhjatud filmid sõid üksteise eest publiku ära, selle asemel et üksteist toetada. Ka nende viie filmi juhuslik järjekord teeb karuteene publikule ja tema ootustele. „Kormoranid” soojendavad publiku üles, kuid nüüd tuleb pikalt tühi koht, nii et on võimalik jälle eesti filmi suhtes maha jahtuda. Toru on ju juba tühjaks tulistatud.
Igal repertuaaril on oma ühiskondlik kandepind. Eesti filmi repertuaar ei ole ilmselgelt kogu Eesti rahvale mõeldud repertuaar. Kui püüda kirjeldada paari viimase aasta eesti filmi ideaalset vaatajat, siis on see meessoost noorepoolne Tallinna poolharitlane, kes on oma vaimse maailmaga kimpus. Eesti film on oma kuvandi poo-lest umbes nagu Von Krahli teater. Von Krahli teatril pole häda midagi, ta on väga hea ja vajalik tasakaalustamaks ja toitmaks teatriprotsesse eesti teatri peateel. Eesti filmil aga peaaegu puudub peatee, songitakse kõrvaltänavatel. Eesti film on alternatiiv eesti filmi peavoolule, mida olemas ei ole.
Teater tuleb Eesti filmiinimestele meelde ainult siis, kui võrreldakse miljoneid, mis lähevad teatrile ja mis filmile, ja tehakse ettepanekuid, kuidas tükk teatrirahast filmile hammustada. See paistab pisikese koera klähvimisena, sest teater on võimas, hästi organiseeruv institutsioon, mis peab enam-vähem edukalt ühiskonnaga dialoogi. Eesti teatris on omad tähed, kellest rahva seas lugu peetakse. Eesti film on aga marginaliseerunud ala, millel on vahel ka paremaid päevi. Klähvimise asemel võiks filmiinimesed minna teatrirahva käest küsima, kuidas korraldada eesti filmi repertuaari, kuidas teha tööd tekstidega. Ja kuidas huvitavaid autoreid lugusid kirjutama meelitada.
Mitmekesisus on see, mille poole tasub püüelda. Oma lõbuks filmi nikerdavate tegijatega rahvaid on maailmas küllaga. Eriline oleks üks miljoniline rahvakild, kellel on oma peatee film, mis kõneleb ühiskonnaga. See tähendaks rohkem kui teisejärgulised auhinnad filmifestivalidel. Kuigi ka need on rõõmustavad.
Eesti vajab Tallinnfilmi
•• Mängufilmi tootvaid stuudioid pole Eestis palju, need võib üles lugeda kahe käe sõrmedel. Stuudiote esindajad võiks vahel kokku saada ja üheskoos läbi mõelda, kuidas ja mismoodi linastada filme, mille tootmiseks on rattad juba liikuma hakkanud. Mis järjekorras, mis ajal. Et ei juhtuks nagu alles hiljuti, kui anti tohutu kogupauk, aga ikka pole selge, kas jänes jäi maha või kalpsas võssa tagasi.
•• Kuigi formaalselt on olemas Tallinnfilmi firma, mis haldab ENSV ajal tehtud filmide õigusi, vajaks eesti film ka tootjafirmadest koosnevat klubilist Tallinnfilmi, mis koordineeriks rahvusliku filmirepertuaari tekkimist. Kui saadakse hakkama sellega, et kuidagi mõistuspäraselt linastada juba eluõiguse saanud projekte, siis võib astuda ka sammukese edasi. Teha EFSA ametnikele ettepanekuid žanride, teemade ja valikukriteeriumide osas, et see, mis valmib, kuidagi ka vaataja jaoks mingi huvitava ja mitmekesise kogupildi moodustaks.
