Anatoli Tafitšuk leidis endale üksipäini hinna
Tegemist on kunstitrendiga, mis ilmselgelt kogub tuure. Ameerikast mõjutatud ühemeheteatri tegemine kasvab ja areneb, tekitab uusi tähti ja kergitab uusi teemasid. Senistele staaridele, nagu Jan Uuspõld, on lisandunud lootustandval moel Anatoli Tafitšuk, kes sai valmis monotüki „Minu hind”.
Üks mees peab teatrilaval panema käiku kõik trumbid, mis tal on. Lüüa tuleb aktuaalsuse, sotsiaalsuse ja koomikaga. Tafitšukil on veel üks trump – demokraatlikkus. Temas on harva esinev näitlejakvaliteedi omadus, mis seisneb positiivses lihtsuses ja aususes. Ta räägib inimestega kui võrdne võrdsega. Ühega meie hulgast. See on ühemehesõu puhul tohutu eelis.
Islandlase Bjarni Haukur Thorssoni kirjutatud monoloog on maitsekal moel toodud publikule lähemale. Teksti sisse sai pikitud Eesti-ainelisi kilde, mida Tafitšuk hoogsalt publikusse puistas. Puänteerimisega saaks veel paremini välja tulla, pausi pidada veelgi ootamatumalt, publikut provotseerida veelgi julgemalt, kuid selge see, et näitleja on õigel teel. Sõna kannab mõtet. Žanri põhitõed on omandatud. Tafitšuk teab, kuidas nalja visates tõsistest teemadest rääkida.
Käsmus peetud monoteatri suvepäevad, mille „Minu hind” avas, näitasid publiku huvi seda sorti esinemiste vastu. Rahvast parasjagu, vastuvõtt soe. Kuulu järgi jätkatakse „Minu hinna” etendamist sügisel. Kes ühemehenaljadest lugu peab, sel tasub vaatama minna.
