Kohtusid Ruthiga esimest korda enam kui 20 aasta eest. Millistel asjaoludel?


See oli 1998. aastal. Ma olin stanislavskiliku – ja justnimelt mitte Stanislavski teatri, aga stanislavskiliku teatriga – täiesti selg vastu seina. See oli nii igav ja kordas muudkui samasugust asja. Mingisugust valguskiirt ei paistnud, otsisin vaistlikult midagi, mis avardaks maailma ja viiks mind ummikust välja. Juhuslikult sattusin rääkima ühe Eve (abikaasa Eve Noormets – toim) endise kursaõega, kes nägi Itaalias action theatre’i töötuba ja arvas, et see on väga äge ja võiks mulle meeldida. Kuna mul olid tol ajal tudengid Viljandi akadeemias, siis uurisin, kas kedagi sellist silma ei jäänud, kes seda siin õpetada võiks. Nii sain ühendust ühe Šveitsi kutiga ja kutsusin ta 1997. aastal siia. Ta tegi tudengitele kahenädalase meistrikursuse, mille ma ka ise kaasa tegin. See oli tohutult äge ja sellel polnud ühtlasi peaaegu mingit pistmist sellega, mida olin teatrikoolis õppinud.