Andrus Saar: häda on selles, et kodanikke on petetud
— Millistele omadustele peaks vastama partei, kelle poolt teie hääle annaksite?
— Kõigepealt – väga selge visiooni ja strateegia olemasolu. Mitte kaheks-kolmeks aastaks mõeldud või palkade tõusu ja langusega seotud plaan, vaid majandus-, sotsiaal- ning haridus- ja kultuuristrateegia tervikuna.
Teiseks avatus. Peale eri seisukohtade ärakuulamise (opositsioon ja teised kodanikuühiskonna subjektid) tuleb langetada ka konsensuslikke otsuseid. Seni kui Eestis püsib teerullipoliitika, ei saa me rääkida tõsiselt võetavast demokraatiast, vaid üksnes liberalismist.
Kolmandaks, et see erakond oleks võimalikult aus. Miskipärast hakkavad inimesed võimule saades mõtlema, et riigisaladuse templi alt väljas olevas infos leidub teavet, mida ei saa ausalt öelda. Taasiseseisvumise aeg on näidanud, et kui asjadest räägitakse ausalt, siis inimesed mõistavad ja tulevad kaasa.
— Kuidas on kriis teid kui ettevõtjat mõjutanud? Ega küsitlejaid veel ei koondata?
— Praegu koondamist pole olnud. Tööd pole nii palju kui varasemal ajal. Mis puutub küsitlejatesse, siis nende baasi on paratamatult vaja pidevalt uuendada. On vaja ka uute oskustega nüüdisaegsemaid küsitlejaid.
— Ajalehti lugedes silmab kriisiga seotud pealkirju ka artiklite juures, kus seda ei ootaks, näiteks kultuuri- või spordikülgedel. Kas see, et kriis on muutunud universaalseks kõnekujundiks, on hea või halb?
— Selline meediakajastus on kindlasti negatiivne, kuna suurendab inimeste stressi ja tekitab ebakindlust. Kui ollakse jõudnud kriisi, on see iseenesest hea seisund, sest siis peaksid kätte paistma lahendused, kuidas sealt välja tulla. Aga praegune majanduskriisi käsitlus – iseäranis valitsuse tasemel – on äärmiselt umbmäärane. Kriisi tegelikest põhjustest rääkida ei taheta. Kui põhjused ei ole teada, siis oleme samas seisus kui pime, kes otsib väljapääsu.
Ühendriikide kinnisvaraturul olid juba ülemöödunud aasta suvel väga selged märgid, et asjad ei lähe hästi. Ja kui seal ei lähe hästi, tähendab see, et ühel heal päeval ei lähe asjad hästi ka meil. Kes tekkinud probleeme ei adunud, pidi olema päris silmaklappidega inimene. Ometi olid pangad vait või edastasid majandusolukorra kohta sulaselget valet. Peteti investeerijaid, peteti kogu ühiskonda. Valitsus saatis välja vaid rõõmusõnumeid.
— Mis on Eesti probleemid?
— Üks olulisemaid probleeme on see, et Eesti elanikkonnaga ei räägitud ausalt, vaid varjavalt ja valetavalt. Need, kes tulid välja oma kartustega, naelutati häbiposti. Info majanduse tegeliku olukorra ja võimalike arengute kohta oli poliitikutel ja teistel asjapulkadel olemas, aga seda ei avalikustatud. Kogu ühiskonnal lasti elada vanaviisi edasi ja nautida pseudomuretust.
Kui nüüd räägitakse majandusprobleemidest, siis kahjuks ei peatuta Eesti spetsiifikal. Meie majandus ei sõltu kõiges maailmamajandusest. Meie probleemidel on oma nägu ja omapära. Olen käinud mitmel koosviibimisel, kus räägitakse, et ees seisavad tõsised otsused, rasked valikud ja nii edasi. Valikutest endist eriti juttu ei ole. Millised on konkreetsed meetmed peale eelarvekärbete, kuidas ikkagi kavatsetakse kriisist väljuda, millised on ühe või teise plaani plussid-miinused jms, sellest tegelikult ei räägita või ei anta teada. Kõik toimub meeletu viivitusega.
— Ehk tuleb kivi otsida ajakirjanike kapsaaiast?
— Paraku ei ole meie majandusajakirjandus eriti kõrge tasemega. Analüütilist materjali on väga vähe. Erihariduseta lugejal on päris keerukas orienteeruda meedia loodud mosaiikses pildis, milles puuduvad seosed. Hoogsad pealkirjad ning pealiskaudne ja vastuoluline kriisiteemasse suhtumine tekitavad ebakindlust, sest vähendavad võimalusi kriisi olemuse mõistmiseks ja oma tuleviku kujundamiseks.
— Millistele teemadele võiksid valimiseelsed debatid keskenduda? Kas tuleks oodata väitlust tulumaksureformi üle?
— Loosungitest rääkides tuleb meeles pidada, et Eesti delegatsioon ei ole tervik, vaid jaguneb eri seisukohtadega fraktsioonidesse. Tulumaksu puhul on küsimus selles, et enne debattimist või loosungitega väljatulemist tuleb endale selgeks teha, mis on Eesti riigi huvid ja millised on Euroopa Liidu kui terviku huvid. Uuringutulemused on näidanud, et meie huvid jäävad Euroopas sageli piisavalt kaitsmata – mitte ainult europarlamendis, vaid ka mujal. Võimalust oma arvamust väljendada ja Eesti huve kaitsta on palju rohkem, kui praegu kasutatakse. Kui Brüsselis valmistatakse ette mõnd seaduseelnõu, sõnastatakse tihti alles siis kiiruga Eesti huvid. Väljatöötatud ja sõnastatud huvide pakett sisuliselt puudub. See pakett peaks olema erakonnaülene ehk n-ö ühiskondlik kokkulepe selles, mida tahame saavutada.
— Millist mõju võivad avaldada tulevased kampaaniad valitsuse tervisele?
— Praegusel valitsusel on parlamendis selge enamus ja et meie poliitilises kultuuris domineerib otsuste vastuvõtmisel teerullipoliitika, on väga raske ette näha, mis peaks küll juhtuma, et praegune valitsus tagasi astuks. Umbusaldushääletused ju läbi ei lähe. Valitsus võib muutuda vaid siis, kui mõni partner lahkub või valitsus jõuab mõistmisele, et nende võimekus on ammendunud või ühiskonnas leiab aset sotsiaalne katastroof. Valimiskampaaniate puhul ei peaks küsima, kuidas need mõjutavad valitsuse tervist, vaid seda, kuidas valitsuse tervis mõjutab ühiskonda.
Diagnoos on juba ammu antud.
— Mitu valitsuse liiget kandideerib hoopis eurosaadikuks või linnapeaks. Kas võib tekkida olukord, kus polegi kedagi valitsema panna?
— See on laiem probleem. Kui vaadata parlamendi koosseisu, siis päris suur osa selle koosseisust on avalikkusele tundmatu. Ometi oleks loogiline, et suurem osa tulevasi ministreid leitaks just sealt. See, et paljud ministrid kandideerivad europarlamenti, ei tähenda tingimata, et nad sinna lähevad. Praegu on europarlamendi valimistega kõige rohkem tegelnud Reformierakond, kes on juba päris pika valimisnimekirja koostanud. Teised erakonnad pole veel nimekirjadega välja tulnud. Eelmised valimised läksid ühte väravasse, ootamatult suure hulga kohti sai SDE. On selge, et Reformierakond niisuguse tulemuse kordumist ei soovi.
— Kas nõustute väitega, et süüdlaste otsimine on vale ja kõik vastutavad kriisi eest solidaarselt?
— Süüdlaste otsimine ei pea sarnanema ketserite otsimisega. Küsimus pole mitte süüdlastes, vaid vastutajates. Vastutuse küsimus on oluline just enne valimisi, sest valimised on ainus mehhanism, mis on elanikel poliitika mõjutamiseks. Kui lähtuda seisukohast, et kõik poliitikud ja valitsused on teinud vigu ja on süüdi, siis säärane hoiak ei võimalda valijatel teha sisulisi valikuid ehk kindlaks määrata erakondade rolli praeguses kriisis.
— Kas valijatel muid mehhanisme pole? Näiteks meeleavaldused.
— Kriisi viljad hakkavad tegelikult alles ilmnema, töötute osakaal järjest suureneb. Kui te Saar Polli kontorisse tulite, siis nägite, et varahommikul on tööturuameti ukse taga väga pikk järjekord. Viimastel päevadel on järjekord ka õhtuti.
Praeguses olukorras ei oska inimesed leida objekti, mille vastu nad pöörduma peaksid. Meenutagem, kui palju on neid eestlasi, kes on üldse väljas meelt avaldamas käinud. Pigem avaldatakse meelt mingi aktsiooni poolt kui vastu. Vaadake, kui palju rahvast tuli välja, et toetada Ilvese presidendiks valimist. Protestiaktsioonidega on esinenud valdavalt ametiühingud.
— Kas valimistel mitteosalemist saab lugeda protestimeetmeks?
— Mittehääletamine ei toimi, sest kui Eestis kas või ainult kümme inimest läheb valima, siis peetakse valimisi legitiimseks. Praeguse valimisseaduse alusel, kus saab hääletada nimekirja poolt, valijal erilisi valikuvõimalusi ei ole. Seetõttu valija ei saa nõuda valitud inimeselt aru tema tegevuse kohta. Valija ja valitu ei ole praegu omavahel absoluutselt seotud. Nii võivad poliitikud käituda küllaltki vabalt. Poliitik tunneb valijate ees tõelist vastutust vaid siis, kui ta teab, kes on teda valinud, ja peab talle aru andma.
Meil on enamusdemokraatia kujunenud partokraatiaks. Minu kõnelused ametkondade inimestega on näidanud, et erakondliku juhtimisprintsiibi tõttu ei leia helged ja ideedega ametnikud, kellel on oskusteave ja loovus olemas, rakendust, sest on erakondliku poliitika lõa otsas. Sellepärast, et „ministri vastu ei minda” jne. Väga paljudel andekatel inimestel ei lasta lihtsalt tiibu kasvatada.
— Kas kapo „preventiivne” suhtumine loomakaitsjatesse on õige või mõjub selliste liikumiste kunstliku radikaalseks muutmisena?
— Ma ei tea konkreetset juhtumit, aga see, et loomakaitsjatega tegeleb nüüd kaitsepolitsei, tundub naljakas. Võib-olla on loomakaitsjatel tugev poliitiline sõnum või mingid muud eesmärgid kui loomakaitse, aga vähemalt mina pole sellest kuulnud. See juhtum näitab ühiskonnale kätte lubatavuse piirid ja praegu tundub, et need on langetatud väga madalale.
— Kas ökokogukonnad võiksid Eestis jalad alla saada?
— Miks ka mitte. Selle poole liiguvad mõtted näiteks Setomaal. Seal on kuus valda, kes tahavad luua ökoloogiliselt säästvat keskkonda. Näiteks, et Tallinnast leivatoomise asemel oleks sealsamas oma väike leivaahi, mis toodab oma piirkonna jaoks. Väheneb transpordikulu, arutu raiskamine.
Arvan, et lähima paarikümne aasta jooksul selles valdkonnas põhimõttelist muutust ei tule. Ökokogukondade teke tähendab ühelt poolt loomulikult ka vastukäiku üleilmastumisele, teiselt poolt aga aitab lahendada identiteediprobleeme. Ökoloogilise kriisi adumine kiirendab neid protsesse väga tõhusalt. Ei saa olla nii, et Eestis on vaid Tallinn ja mujal elavad üksikud inimesed. Igas kohas peab olema oma tugev identiteet. Euroopa Liit toetab piirkondlikku aktiivsust ja arengut väga tugevalt, samal ajal julgustades ja toetades ökoloogilist mõtteviisi ja tegusid.
— Kui suur on tõenäosus, et äärmuslikud nišiparteid saavad tulevikus passiivsete valijate hääled endale?
— Ausalt öeldes pole väga võtta neid jõude, kes seda teha saaksid. Tõsi, teisalt on väga häid kodanikuühendusi. Näiteks Rainer Nõlvaku koordineeritav Meie Eesti oleks uue erakonna tekkeks äärmiselt hea pinnas. Selle liikumise eesmärk ei ole politiseerimine ega erakonna teke, kuid ei ole välistatud, et mõned mõttekaaslased peavad vajalikuks tugevalt poliitikasse sekkuda.
Meie Eesti korraldab 1. mail üle-eestilised mõttetalgud. Ei ole välistatud, et majanduslikus kitsikuses võivad tekkida rühmitused, kes võtavad kokku Eestis elavad mittekodanikud või ei teagi, kes kõik veel. Maailma praktika on näidanud, et keerukatel üleminekuperioodidel võib tekkida erakondlikke liikumisi. Aastatel 1987–1989 oli Eestis rühmitusi kuskil neljakümne ringis.
Kes ta on?
Andrus Saar
sotsioloog
•• 1970 lõpetas Tartu ülikooli ajakirjanduse erialal
•• 1977 lõpetas aspirantuuri
•• 1970–1972 Eesti Raadio toimetaja
•• 1976–1989 Eesti Raadio ja Televisiooni infokeskus, sotsioloogia osakonna juhataja
•• 1987–1991 ajakirjanduse infokeskus, asutaja ja juhataja
•• Alates 1991 uuringufirma Saar Poll, juhataja
