Animasoofia aabits algajale: Pikov teab, millest räägib
Ülo Pikkovi raamat „Animasoofia” räägib animafilmist ehk siis asjast, mida Vene ajal kutsuti multifilmiks. Sõna „multifilm” ja „multiplikatsioon” ei tarvita Pikkov oma raamatus kordagi. Tundub, et mitte selleks, et see ida poolt laenatud sõna kui russism eesti keelest välja rookida. Pikkov on lihtsalt piilunud põhjalikumalt sõnade tähenduste taha ja kaalunud põhjalikult mõisteid ja nende kohasust.
„Animasoofia” on väga õpiku moodi. Ärgu see kõlagu mitte mingil juhul süüdistuse, vaid kiitusena. On ju õpikud teosed, mille kallal suured kollektiivid töötavad aastaid, mida lihvitakse ja parandatakse, et õpik ikka toimiks nende inimeste jaoks, kes mingi hariduse alal tahavad läbida oma teekonna punktist A punktini B. Ülo Pikkovi raamat on kui põhjalik sissejuhatus animatsioonifilmi teooriasse, vajalik kogus teadmisi, mida selle alaga tegeleja omada võiks, et olla midagi enamat kui mees metsast. Selle raamatu läbilugemisel omandab inimene ka terminoloogia, siit saadud sõnavara on parim pagas, et pidada nõu teiste omasugustega. Aga nõupidamist on hädasti vaja, sest film on teadupärast kollektiivne kunst, kus teos sünnib paljude inimeste ühiste pingutuste summana ja suhtlemist on sellise töö puhul rohkesti. Üldse, see on õnnelik juhtum, et sellise raamatu pani kirja praktik ja mitte inimene, kel on pelgalt raamatutarkust. See raamat sisaldab sõnu ja mõtteid, millel on seos teoga, tegemist pole näpust väljaimetuga.
„Animasoofia” peatub animatsioonifilmi ajalool väga valikuliselt, ent täpselt, tuues mängu ka ala eellasi, mis olid käigus ka ajal, kui tselluloidlinti ei olnud veel leiutatud. Selles mõttes on raamat ülevaatlik ja sisaldab just parajal määral näiteid tegemaks selgeks, mis asi see animatsioonifilm on.
Hoopis väljas on aga raamatust eesti animatsioonifilmi ajalugu, käsitlusse ei ole haaratud meie omi klassikuid nagu Tuganov, Pars ja Raamat. See on ka arusaadav, sest meie oma animatsiooniloo tekkimisel oleks tulnud klaarida mingeid küsimusi, mis oleksid võtnud ressursi ja viinud raamatu keskpunkti mujale. Eesti animatsiooniajalooga on toredasti peale hakanud Kanada mees Chris Robinson raamatuga „Geniaalsuse ja hullumeelsuse vahel” ning küllap tuleb tulevikus sellele veel lisa.
Küll aga võtab Pikkov animafilmi kunstiküsimuste seletamiseks abiks näiteid meie uuemast animafilmist. Pikemal või lühemal moel tulevad jutuks kaheksa sel sajandil loodud eesti animafilmi, mida lugeja saab vaadata raamatu juurde kuuluvalt DVD-plaadilt.
Pikkovi raamat pole mingi põlve otsas jalgratta leiutamine, mõistete formuleerimiseks võ-tab ta appi klassikuid ja suudab neid veenvalt ära kasutada isegi siis, kui nad elasid ajal, mil filmikunsti veel ei tuntud. Kasutatavad autoriteedid on lugupeetud ja annavad „Animasoofiale” igati akadeemilise mõõtme. Seejuures on tähtis märkida, et ka keerulised asjad saavad sõnastatud selgel moel ja autor pole oma teost üle vürtsitanud võõrsõnadega.
Eestlaste talupoeglikku ühiskonda on ikka edasi viinud koolipapaliku andega tegelased, kel on tahtmist ja visadust harida ja edendada. Need inimesed kipuvad jääma enamasti teiste varju ja nende panus tuleb tavaliselt välja hiljem, kui järgmised põlved neile oma tänu avaldavad. Ülo Pikkovi „Animasoofia” raamatust õhkub just seda head koolipapalikkust. Siin on kannatlikkust mõisted süsteemi loksutada, pingutust sõnastada ka keerulisi mõisteid võimalikult arusaadavalt ja lihtsalt. Ja head tahet käsitleda ainet nii avaralt, et noored võivad saada innustust tulla alale, kus klassikud on juba üht-teist ära teinud.
„Animasoofia”
Ülo Pikkov
Eesti kunstiakadeemia
