“Super, kuulsite, väga hea,” sosistati Annaliisa Pillaku kohta pärast hiljutist “La Clemenza di Tito” ettekannet Estonias. Jääb vaid loota, et teatrijuhid magistriõpinguid lõpetava lauljanna Eestisse tagasi suudavad meelitada.

— Laulsite hiljuti Estonia “La Clemenzia di Tito” kontsertetendusel. Kuidas debüüt läks?

— Sesto on selle ooperi üks suuremaid ja ka huvitavamaid rolle, oli rõõm just selles nõudlikus rollis debüteerida ja esineda koos mainekate muusikutega. Leian, et kõik läks väga hästi.

— Kuidas selleks kontserdiks valmistusite?

— Olen sama rolli esitanud Sibeliuse akadeemia ooperietendusel aasta tagasi. Hääl ja tehnika muidugi arenevad pidevalt, mis tähendab, et ka enne omandatud materjalile tuleb läheneda kui uuele. Valmistusin nagu kõigiks kontsertideks – harjutades.

— Mida te Sibeliuse akadeemias täpsemalt õpite?

— Sibeliuse akadeemias õpin lauluosakonnas ooperisuunal meie mõiste järgi magistriõppes. Minu diplomikontsert on 27. aprillil.

— Mis vahe on Soome ja Eesti ooperikoolitusel?

— Ma ei ole praegu Eesti ooperikoolitusega nii kursis, et oskaksin täpsemalt võrrelda. Eks oma head ja vead on igal pool. Soome õppesüsteem on väga vaba, saab palju ise otsustada – alates sellest, mis järjekorras mingeid aineid sooritada, kuni diplomikontserdi kava koostamiseni. Samas on näiteks Eestis õpilastel pidevalt kasutada kontsertmeister, kellega Soomes kohtutakse vaid kord nädalas.

— Mis saab kevadel pärast lõpetamist? On teil töökoht ootamas?

— Laulmine on eluviis. See, mis paberid on sahtlis, ei ole nii oluline. Elu jätkub samamoodi nagu siiani, pidevalt uusi materjale omandades ja vanu täiustades. Ka maailma tipptegijad käivad aeg-ajalt laulutunnis ja meistrikursustel. Laulja ei saa kunagi valmis, selles seisneb ka üks selle eriala võlusid – pidev liikumine, pidev arenemine. Suur osa lauljaid töötab vabakutselistena, nii ka mina. Kus ja kuidas täpsemalt, seda näitab aeg. Elu on õpetanud, et seni, kuni sa juba laval ei seisa, võib ka kõik kokkulepitu muutuda, nii et ma jätan suuremad plaanid saladusse.

— Miks teist siiani nii vähe kuulda on olnud?

— Olen teinud Eestis mitu kontserti, ka Estonia talveaias ja Tallinna raekojas. Olen osalenud ka muudes Eestis esitatud projektides. Nii et minu laulu on ikka kuulda olnud.

— Kas ooperimaailmas läbilöömiseks piisab lihtsalt ilusast häälest? Kuidas saada primadonnaks?

— Ilus või huvitav terve hääl on eeldus, et võiks laulmisega tõsisemalt tegeleda. Peab olema ka musikaalne, eriti hea analüüsivõimega, töökas, järjepidev, kannatlik. Parajalt julge ja jonnakas. Igaühe tee laulja elukutseni on erinev. Mõnel läheb kõik kiirelt õnneks, teised näevad rohkem vaeva. Kui keegi aga alustab lauluõpinguid selleks, et saada primadonnaks, on ta valinud ilmselt vale eriala.

— Kellelt tuge saate?

— Tuge saan õpetajatelt, sõpradelt, emalt.

— Kas Soomes elamine on teid muutnud?

— Inimene ongi ju elukogemuste summa, nii et kindlasti on muutnud. Eks teised näevad seda paremini kui ma ise, aga küllap ma olen veidi rahulikum ja tasakaalukam.

— Millal teid uuesti Estoniasse kuulama võib tulla?

Seda peab küsima Estoniast. Eestis võib mind järgmine kord kuulda 2. juulil kell 18 Kadrioru lossis, kus esitame kammermuusikat Heli Veskuse ja Jaanika Rand-Sirpiga. Kava tõotab tulla huvitav, nii et tere tulemast!

Annaliisa Pillak

•• Sündinud 12. novembril 1975

•• Metsosopran

•• Õppinud Eestis Georg Otsa nimelises muusikakoolis (õpetaja Ludmilla Tombrovskaja-Keis).

•• Praegu Sibeliuse akadeemia lauluosakonna magistrantuuris, lõpetab sel kevadel.

•• Eestis laulnud Neeme Kuninga lavastatud “Jevgeni Oneginis” Olgat ja Larinat.

•• Viimati võis teda kuulda Estonia lavastuses “Clemenzia di Tito”.