ANNELI AMMAS: Rikas ja vaene armastagu teineteist!
Juba ammu pole need mehed omavahel sõbralikku tervitust vahetanud. Kui algas uus aeg, käis esimene tehases mõttetuid detaile treimas ning libistas õhtuti õlut. Lõpuks pandi tehas seisma, aga mees libistas õlut edasi. Ühte-teist tööd on ta ka üritanud teha, aga suurt palka pole saanud. Mis veel hullem – ka näruste sentide eest on igal pool töötegemist nõutud. Nii on aastad läinud ja mees üha enam veendunud, et tema nigelavõitu elus on süüdi naabrimees, kes tehased ja muud rikkused kokku varastanud ning töömeeste orjatöö peal rikkaks läinud.
Teine mees haaras uue aja alguses härjal sarvist, kasutas tutvusi, maksis, kellele ja kui palju vaja. Sai algkapitali kätte ning pani aju nagu masina tööle. Rabas hommikust hilisõhtuni, õppis, sõitis mööda maailma ja ammutas teiste kogemustest tarkust. Oli ka kaotusi, aga mees üritas üha uuesti ja nüüd on tal jalad kindlalt maas. Mees on enda üle uhke ja võib endale lubada puhkusereise paradiisisaartele.
Need kaks meest ei saa teineteisest aru. Nad lausa vihkavad üksteist. Vaese naabri viha saab toitu kadedusest ja ülekohtusest elust: miks üks saab kõik, tema aga mitte midagi! Rikas mees haletseb ja võib-olla isegi põlgab naabrit tema elusaamatuse pärast.
Kumbki ei taha mõista, et igale inimesele on eluks oma oskused ja võimalused antud. Ning üks ei ole parem ega halvem teisest. Vaene mees võiks rahumeeli kadedusest loobuda ning vabaks jäänud energiaga enda ja lähedaste elu kaunimaks muuta. Rikas mees endale tunnistada, et tal vedas rohkem, kui ajad muutusid ning esimesed miljonid on teadagi kuidas kogutud.
Teeks ühiskondliku leppe! Las see kümne aasta tagune aeg jääb seljataha! Elame edasi sealt, kuhu oleme jõudnud. Kadeduse ja ülbusega ei jõua kuhugi. Aeg on sealmaal, et inimene võiks jälle inimest armastama hakata. Olgu tal siis tuttuus Mercedes või lääpa tallatud saapad.