Heina raamat "Hüljatud mõisad", mida esitleti läinud nädalal avatud näitusel "Eestimaa tondilossid", algab Rootsi sajandialguse ajakirjaniku Carl Mothanderi arvamusega, et Eestis pole vaatamisväärsed mitte kuurortid ja restaureeritud vanalinnad, vaid kaduva maailmana siis ja ka praegu hävinev mõisaarhitektuur.

"Tondilossid pole mitte täiesti varemetes mõisad," selgitab Ants Hein näitusel ja raamatus esitletud häärberite valikut. "Tondiloss on see, kus inimene enam ei ela, tont aga küll. Kuna ka tont ei taha lageda taeva all olla, siis neil majadel on katus (veel) peal."

70-ndate lõpus inventariseeriti Eesti mõisaid, mitme aasta jooksul käidi läbi kõik hooned, mida teati. "Loomulikult ei leitud kõiki nimekirja kantud kahte tuhandet objekti üles," räägib kunstiajaloolane Hein, "mõnest mõisast on järel vaid puutüügas põllu keskel, mõnest sedagi mitte."

Mõisaid pole mõisauurija arvates raske otsida. "Sakslaste arvepidamine oli ju kunst omaette, vanade dokumentide järgi kohale sõites tekkis ainult probleem koha ülesotsimisega muutunud (kolhoosi)maastikult."

Mõisa leiab asjatundja juba kaugelt. Isegi siis, kui maju enam säilinud pole, võib looduses kilomeetrite tagant silmata pargikrooni või iidseid saari-pärnasid, mis reedavad paiga paarisaja-aastast kultuurilugu.

"Kunstiajaloolased otsivad ilu," vastab Ants Hein küsimusele, mis sunnib teda talurahva rõhujate eluasemeid otsima, "alles siis järgnevad harukordsus, vanus, kultuuriloolisus."

1919. aastal võeti Eesti vasttärganud vabariigis mõisnikelt ära maa. Vaid siis, kui baltisakslane polnud uue riigi vastu sõdinud, võis ta pidada keskmise talu suurust mõisasüdamikku. 1939. aastal võeti neilt seegi - Eesti ja Saksamaa leppisid kokku, et sakslastelt võetud mõisad kompenseeritakse.

Mõisamüüjate miljonijaht

"Kui praegu mõni välismaalane mõisaostuplaane peab, siis muutub laguneva häärberi omanik kasuahneks ja küsib meeletut hinda," arvab Ants Hein. "Näiteks ostis Belgia ärimees Eesti tondilossi eest küsitud rahaga hoopis kaks Tshehhi restaureeritud mõisat. Infopuudusest, kui palju mujal maailmas on pakkumisi ja millised on hinnad, küsitakse Eestis mõisate eest kuue nulliga summasid. See on ilmselge ülepakkumine!"

Meeletu hinna küsimine on ainult üks põhjus, miks mõisaarhitektuur hääbub. Sageli juhtub, et ostetakse vale mõis.

"Norra mõis osteti 4000 krooni eest," teab mõisauurija, "see aga oli juba varemetes, päästa polnud suurt midagi. Suure-Lähtrus on veel katus peal, ei pea hakkama uuesti ehitama. Ahjudki on mõnes tondilossis sees, võib kasvõi kohe kütma hakata. Kuid isegi neile mõisatele ei leita ostjaid."

Korralik mõis toob piirkonda elu tagasi. Keskaegsed ülikud ei olnud rumalad - nad rajasid mõisa ilusa koha peale, silmapaistva maastikuga paika ja asustuse tsentrisse. Praegu on taastatud mõisad näiteks Lahemaal tõstnud ümbruskonna suvilate ja elumajade hindu.

"Tondilossid tuleb käest ära anda poolmuidu," soovitab mõisate väärtuse asjatundja. "Kuid tihti ei teagi, kellelt lagunevat mõisasüdant küsida. Helistasin Purila mõisa ja küsisin, kelle oma see on - arvati, et keegi soomlane, kes ehitist vaatamas käis, olla vist ära ostnud.

Klooga mõisat pakuti Luksemburgi ostjale. Viimane ehmatas loomulikult ära, leides küll ilusa järve kaldal kenas kohas asuva mõisakoha, kuid juba lootusetult varemetes.

Riisipere mõis, mis on suuruselt nagu Tartu ülikooli peahoone, sobib ostmiseks ainult fanaatikuile. Vaevalt, et kellelgi on praktilist vajadust nii suurt maja pidada. Kuigi - sinna võib ju rajada tootmise või ükskõik mida, keegi ei keela kasvõi mõisavastase muuseumi rajamist."

Vana on siiski odavam, kui uus

Kõigi nende näidete peale on ärimehed arvanud, et odavam on ehitada uus, kui taastada vana. Kardetakse muinsuskaitsjate ettekirjutusi ja muid bürokraatlikke takistusi. Ants Hein ei usu, et mõis nii väga kallis on: "Müüt, et vana taastamine on kallim, kui uue ehitamine, on pärit nõukogude ajast. Tegelikult vajavad mõisad ainult odavat kohalikku materjali, sest nii on nad kunagi tehtud. Vana mööbli või seinamaalingute taastamine pole enamikes mõisates samuti probleem - neid polegi tavaliselt säilinud." Hein teab vanainimest, kes oma pensionist mõisasüdant edukalt elamiskõlblikuna on hoidnud - seinad värviti lubjavärviga, katus kaeti eterniidiga. Palju rohkem polegi vaja.

Ajaloolase arvates pole mõisa taastades andetule arhitektile midagi lubatud. Andetu omanik on tegutsenud näiteks Ohtu mõisas, saagides pooleks rokokoo-stiilis ukse, et selle tükk akna ette vandaalide eest kaitsmiseks naelutada.

Andekale arhitektile aga on kõik lubatud.

KAIDO EINAMA