Ants Juske paneb kunstnikke paari ja ajab aedikusse
Juske idee teha laiapõhjaline näitus kunstnikele, kellest iga-üks võib oma valikul kaasa võt-ta veel ühe, on tegelikult kunstihoonete vana praktika puhuks, kui ei jätku raha nn kontseptsioonikuraatori palkamiseks. Antud juhul on see komme saanud pealkirja “Mina ja teine”.
Minategelane on kutsutud kunstnik, teine tegelane aga tema kaasatud aatekaaslane, sõber, laps või onupoeg. Kunstihoones ongi nii sündinud tandemid paigutatud boksidesse nagu messikaup. Ei mingit üldist teemat, hoopis paaride intiimsed dialoogid hämarates separeedes. Käib töö sektsioonides, nii-öelda.
Sündimas on intriige. Jaan Elken, pastoosselt ja paksult panev ekstravertne maalija on endale ehteks palunud skulptor Anu Põderi intiimsed uiud inimfiguuridest udus. Rammusa koloriidiga Mari Roosvalt on ühte heitnud monokroomsevõitu Mall Parisega. Raul Meele installatsioon on vaimus kahasse tehtud Ilja Kabakoviga, kellega tal tuleb veebruaris ühisnäitus.
Huvitava trio, ainukese sel näitusel, moodustavad maalijad Evald Okas, Tõnu Mäsak ja Lilian Mosolainen. Siiani on segane, kes keda kutsus, kuid üksteise naabrusest võidavad kõik. Kui Mäsaku panuseks on esimaalija Evald Okase elusuurune täisportree, siis viimatimainitu ise ja Mosolainen on jäänud oma lemmikmotiivi, naisakti juurde, tehes seda üsna sarnases võtmes. Siit siis nende lähedus, nii temaatiline kui kunstiline.
Andres Tolts võttis oma sümmeetrilisele installatsioonile paariliseks Raul Rajangu suuremõõdulise assamblaaĻi, ju vist kontrasti huvides. Sest Tolts on teadagi külm, kandiline ja väljapeetud, Rajangu aga rokib alati täiega oma hinge tühjaks, jättes endast maha jahmatavaid miraaĻe ja muinasjutupilte.
Klassik Ado Lill on manuliseks kutsunud Andres Sütevaka, noorepoolse Pärnu pintslimässaja, kes viimastel aastatel on vaibunud dekoratiivsematesse mõtiskeludesse. Selgi näitusel mõjuvad provotseerivamalt just Lille suur maalikolmik – tõeline iharuse paraad, väljakutse lakutud esteetikale. Mesti on löönud kaks Tartu naismaalijat, Meiu Münt ja Külli Suitso, ning moodustanud feminiinse alkoovi udupeene koloriidi ja habraste hõljuvate motiividega.
Ja nii edasi. Sellest näitusest ei vormu mingit artiklit ega ka ülevaadet asjade seisust. Saame küll teada, kes kellega käib, kuid see on ikkagi osa tõest, pealegi ajutine.
