Kui väikseid hääleprobleeme mitte arvestada, esinevad Priit Võigemast ja Laura Kalle väga hästi. Foto: Maris Savik

„Once” on muusikal, mille Eestisse jõudmist olen ma eriti oodanud. Ja kui sain teada, et see tõepoolest siia jõuab, siis võib-olla õige pisut ka kartnud. Põhjust pole vaja kaugelt otsida: selleks on 2007. aasta samanimeline John Carney film, mille peaosatäitjad olid Glen Hansard, Markéta Irglová ja nende muusika. „Once’ist” sai üliväiksest eelarvest hoolimata kiiresti kultusfilm, mille fännide hulka kuuluvad väidetavalt näiteks Bob Dylan ja Steven Spielberg.

Edu oli esmapilgul justkui vastuolus igasuguse loogikaga. Suuri staare ei olnud, suurte kirgede, vaeste tuhkatriinude, uhkete printside, õnnelike või traagiliste alguste ja lõppude asemel oli filmi keskmes hoopis lugu armastusest, millel ei ole võimalik kuhugi jõuda. On iiri tänavamuusik, kes parandab isa äris tolmuimejaid. Ja on katkise tolmuimejaga tšehhitarist immigrant, kes käib muusikapoes klaverit mängimas ja usub, et asjad tuleb ära teha, mitte öelda: „Once – ükskord.”

Laura Kalle ja Priit Võigemast ehk tüdruk, tüüp ja katkine tolmuimeja, millega tolmuimemees võib ehk imet teha.
Foto: Maris Savik
Seda siirast ja mõjusat lugu teatris edasi anda tundub esmapilgul raske. Lavaruum eeldab teatraalsust, mida filmis ei ole. Ent Ugalas esietendunud muusikal tabas vähemasti minu jaoks filmi essentsi: pealtnäha lihtsat lugu, millesse mahub tunnete ning elus sihtide seadmise ja nende nurjumise sada varjundit.

Nukker, aga lootusrikas

„Once’i” esimest korda filmina nähes läks minu toonasele härdale üliõpilashingele erakordselt korda muusika, peamiselt kitarri ja klaverisaatega lüürilis-melanhoolsed laulud. Kõik käigud ja häälevärelused on seniajani pähe kulunud. Mõistagi tekitas minus huvi, kuidas needsamad lood ja veel mõned, mis on hiljem muusikali tarbeks juurde kirjutatud, laval kõlavad. Peaosaliste valik tundus algusest peale loogiline. Laura Kalle ega Priit Võigemasti musikaalsuses ei ole nende varasema tegevuse põhjal põhjust kahelda. „Once’i” laulud, mis on pealtnäha sama lihtsad nagu narratiiv, aga seest samavõrd siiruviirulised, ei andestaks.

Esietenduse põhjal olin sestap mõnevõrra üllatunud, et Priit Võigemasti hääl vedas teda esimese vaatuse lauludes mõnevõrra alt. Kõri pealt lauldes ei õnnestunud kõiki kõrgemaid noote puhtalt välja võtta, madalam register jälle kohati ei kandnud. Teise peaosalise, Laura Kalle puhas hõbedane tämber kõlas suurepäraselt aga näiliselt vähimagi pingutuseta.

„Once’i” muusikas ega tegelaskujudes ei ole erilist ilulemist, nii et kui väikseid hääleprobleeme mitte arvestada, esinevad Priit Võigemast ja Laura Kalle väga hästi. Endassesulgunud andeka, aga eriliste tulevikuvisioonideta tüübi ning avatud, uudishimuliku ja siira tüdruku (kummalegi pole filmis ega muusikalis nime antud) kohtumine laval on mõjus. Lugu kahe inimese viiest päevast, mida ümbritsevad taamal suhted, mis neid vabaks ei lase või millest nad ise on otsustanud mitte vabaneda, on nukker, ilus ja ometi lootusrikas.

Armastuslugu ümbritseb näitlejatest ja muusikutest koosnev bänd, mille liikmed on samuti värvikad karakterid.
Foto: Maris Savik
Laval ümbritseb peategelasi kogu aeg bänd, mis koosneb nii muusikaga sina peal olevatest näitlejatest kui ka elukutselistest muusikutest, kes kõik moodustavad ühtaegu värvika tegelaste galerii. Raske on unustada kirglikku muusikapoe omanikku Billyt (Tarvo Vridolin), muusikuambitsiooniga pangajuhatajat (Jaanus Mehikas), võrgutavat Rezat (Maarja Mitt) ja tüdruku südikat ema (Garmen Tabor), kui nimetada vaid mõned. Tegelased saavad muusika ja demoplaadi salvestamise kaudu üha rohkem üksteise elu osaks ja võib vaid oletada, et kaovad sealt sama loomulikult. Ja muusikast, mille mees on kirjutanud ühele tüdrukule, saab üha enam muusika, mis on mõeldud nüüd juba kellelegi teisele.

Ökoloogilised valikud

Lavastaja Taago Tubin on nimetanud „Once’i” antimuusikaliks. Omamoodi romantiline väide, mis kahtlemata käib filmi ja muusikali tonaalsusega lüüriliselt käsikäes, on mõistagi liialdus. 2011. aastal esietendunud ja 2012. aastal Broadwayle jõudnud „Once” on saanud muu hulgas kaheksa Tony auhinda. Muusikal mis muusikal. Aga ebatüüpiline, seda küll. Vanemuise muusikalidele omaseid võhmale võtvaid tantsunumbreid, mastaapseid kostüüme ega muud asjaomast kulda, karda ja sillerdust Ugala laval ei näe.

Foto: Maris Savik
Vahendid on teistsugused, ent mängivad sisuga suurepäraselt kaasa. Kunstnik Liisa Soolepp on lavakujunduse/kostüümide puhul valinud ökoloogiliselt teadliku tee. Jalajälg on väike, taaskasutus suur. Helistuudioks kujundatud lava seintel on taaskasutatud lõngapoolide pakendeid. Lavaplaadid on varem leidnud kasutust lavastuses „Nagu Soomes”. Enamikku kostüüme on juba enne kasutatud, klavergi on varem teisi teeninud. Lavastusmeeskonna maailmavaatelise seisukohavõtuna on tehtud valikud suurepärased. Eriti kui arvestada, et visuaalses küljes ei ole seejuures mingit allahindlust. Lavakarbi (helistuudio moodustab sõna otseses mõttes karbi) kujundus on ilmselt andnud valguskunstnikele kõvasti mängurõõmu. Siit jõuame teatritegemise paratamatute paradoksideni. Võid katta inimesed ja lava kui tahes keskkonnateadlikult, kuid valguskujunduse (ehkki peamiselt LED) ja muude seadmete ressursimaht näitab proportsioonide mõttes säästlikkusele lõpuks ikkagi keskmist sõrme. Ent sõnum on saadetud ja loodetavasti leiab mõte laiemat pinda.

Viimaks ringiga tagasi peamise juurde. „Once’i” lavastus näitlikustab üsna kenasti, mida tähendab sünergia, ent eelkõige on see ilus, lihtne ja südamlik muusikal, mis ideaalis võib puudutada maailma.