Äripäeva fotoajakirjanikud nõutavad kunstiloorbereid

Vaal-galeriis avati Äripäeva fotograafide ühisnäitus “Lähimälu” Pressifoto kipub kunstiks, trükiajakirjandus televisiooniks

Mida kosta? Ehk kiita takka pressiteatele: “Kvaliteetsest pressifotost on maailmas ammu kujunenud kunstimõiste.”

Siiski tundub kohatu modernistliku kunstikriitikaga peale lennata — mida ülevat ja suveräänset sa ikka leiad nn makstud muusikas või nagu pressiteade ütleb “massimeedia julma megamasinavärgi tööreĻiimi produktides”?

Need mullused fotod on ju sündinud, et teha Äripäevas äri enam-vähem samamoodi nagu Eesti Päevalehes lehte. Kui infoäri eduks on vaja mingit kunsti ja kujutlusvõimet, siis seda ka sisse ostetakse. Käesolev artikkelgi on suurema äriplaani produkte, millel on millegipärast Johannes Saare nimi all. Äripäevas on sama värk.

Lehereprode all on piltnike nimed, kuid see ei tähenda põrmugi, et neil pilditeemade määramisel mingit sõnaõigust on. Lõppude lõpuks peab ajakirjanik ikkagi kõnelema sellest, mis ühiskonnas toimub. Ühiskonnas aga toimub peamiselt see, mis müüb.

Leivatöö vallutab galeriid

Eestis koguvad praegu populaarsust kaks käibefraasi, mis tõukavad kunstimõistmist kapitalistliku töö-eetika poole. Esimene neist on “kunst on kunstis kunsti näha” ning see pole just kompliment kunstigaleriides toimuvale. Teine aga kinnitab, et “korraliku äriplaani koostamine on suurem kunst kui kunstnike tehtu”. Viimane on kindlasti tõsi, eriti kui mõelda kultuuritööstuse magnetina mõjuvatele virvatulukestele. Igal juhul

iseloomustavad need fraasid nihet kunstimõistmises, mis paigutab loomingulisuse allikad üha veendunumalt kapitalismi rüppe. Mullu elasime üle reklaamibüroode toodangu sissetungi Rotermanni Soolalao auraatilisse kunstisaali, aasta varem tunnistasime kunstipärase põrandakatte, linoleumi ekspositsiooni Kadrioru lossis. Elame vast üle ka Äripäeva kunstirühmituse vallutusretke Vaal-galeriise. Egas üüriraha haise.

Dramaatilised väljendid, nagu “sissetung” ja “vallutusretk”, reedavad kindlasti siinkirjutaja erapoolikust leivatöö kunstiks ülendamise küsimuses. Tasakaalustagem seda tõdemusega “üks pilt on parem kui sada sõna”. Tõdegem koos fotograafidega, et pildi osa on massimeedias kasvanud määrani, kus algab trükiajakirjanduse “televisioonistumine” – kirjaliku analüüsi asemel esitatakse lehes koomiksilaadne fragmentaarne animatsioon, mille süžee ja kompositsioon on allutatud kriminaalromaani žanrireeglitele. Et ikka paremini müüks.

Pildid keskaegsel aujärjel

Selle taustal pole ime, kui ma peaksin varsti tavapärase retsensiooni asemel joonistama hoopis värvilise pildi.

Nagunii kuulub rammus piltlikkus, reljeefne kontuur ja hästi komponeeritud puänt juba praegu iga kirjatsura hinnatumate ametioskuste hulka. Liiati ei loe tänapäeva lugeja lehte väidetavalt enam lineaarselt vasakult paremale, vaid skaneerib nagu kujutist kõige täiega endale ajju. Viimane vajab muidugi tõestamist. Kuid palju on ju juba räägitud “uue kesk-aja” saabumisest praeguses ekraaniühiskonnas, kus pildilisus on naasnud sajanditetagusele aujärjele.

Meie lehelugeja aga sarnanevat peagi kirikus tungleva kirjaoskamatu plebeiga, kes jõllitab ammulisui magnetina mõjuvaid ikonostaase kuulsuste elust kuskil paremas ja puhtamas maailmas. Elame-näeme. Ja joonistame.