1995. aasta filmi "Mõistus ja tunded" peaosades olid Emma Thompson ja Kate Winslet. kaader filmist

„Dashwoodid olid juba kaua Sussexis elanud. Nende mõisavaldused olid suured ja nende residents asus Norland Parkis, neile kuuluvate maade keskel; nad olid elanud paljude põlvkondade jooksul nii väärikat elu, et olid ümberkaudsete tuttavate hea suhtumise kõigiti ära teeninud.” Sellised on Jane Austeni esimese romaani „Mõistus ja tunded” avalaused, mis sobivad suurepäraseks motoks 1811. aastal ilmunud romaanile tervikuna.

Jane Austeni (1775–1817) nimetaksid nõukogudeaegsed meeskriitikud tõenäoliselt järjekordseks õnnetuks vanatüdrukuks, kes kunagi mehele ei saanud, perekonda ei loonud ja kel imekombel õnnestus keset oma perekonna igapäevaseid askeldusi kuus romaani valmis kirjutada.

Armastust annab oodata

„Mõistus ja tunded” oli Austeni esimene ilmunud romaan, romantiline lugu perekond Dashwoodi õestest Elinorist ja Marianne’ist. Dashwoodid, nagu tsitaadist järeldada võib, olid korralikud inimesed, kes ei teinud kellelegi kurja ja haldasid tasakaalukalt oma varandust. Poissmehest mõisahärra kutsub pärast õe surma enda juurde elama vennapoja, härra Henry Dashwoodi, kellel on kallis kaasa ja kolm meheleminekueale lähenevat tütart. Paraku aga pärandab poissmees Dashwood mõisa Henry Dashwoodi esimesest abielust pärit poja Johni väiksele pojale. Siiski ei ole ta täiesti lahkusetu ja jätab enda eest hoolitsenud tütarlastele kiindumuse märgiks tuhat naela. See on alguspunkt romaani läbivatele raha, arvude ja armastuse kaalutletud suhetele. Tegemist on tõepoolest mõistuse ja tunnete draamaga.

Pea igal tütarlapsel ja noormehel on selles raamatus hinnalipik küljes.
Pärast Henry Dashwoodi surma võtab mõisa üle tema poeg John Dashwood, kes tõotab surivoodis lamavale isale, et kannab tolle kaasa ja tütarde eest hoolt. Mõte sellest, et ta annab õdedele veel tuhat naela, paneb Johni end ääretult õilsana tundma. Kui ta aga teises peatükis sellest oma ihne kaasa Fannyga rääkima hakkab, saab esialgsest tuhandest naelast viissada naela, siis iga-aastane elatusraha, siis viiskümmend naela vahetevahel, siis kalad ja ulukid, siis mõni mööblitükk, siis mitte midagi. Kuni sinnamaani, et ehk võiksid Dashwoodi tütred hoopis Johni rahaga aidata, sest milleks neil üldse raha vaja läheb, kui neil isegi tõlda ei ole, ning päranduseks saadud portselani, lauahõbeda ja pesu võiksid nad ka ära anda, sest see on palju ilusam kui Johni oma. Omakasupüüdliku manipulatsiooni supernäide!
Otse loomulikult ei soovi Dashwoodi daamid sellises keskkonnas elada ja õige pea avanebki neil võimalus kolida Devonshire’is asuvasse väiksesse majakesse, kus saavad alguse Elinori ja Marianne’i meheotsingud, ikka mõistus ja tunded käsikäes, kusjuures Marianne esindab tundeid ja Elinor mõistust. Sest olgu armastus, mis ta on, mõni tuhat naela peab sellega kaasas käima: pea igal tütarlapsel ja noormehel on selles raamatus hinnalipik küljes. Kõik võimalikud ühendused käivad üle raha vaekausi.
kaader filmist

Elinoril tekivad soojad tunded – ja tundub, et need on vastastikused – ihne Fanny venna Edward Ferrarsi vastu, Marianne peaaegu kukub ühel vihmasel päeval silmatorkavalt kauni John Willoughby käte vahele. Seltskonnaelus kogenematutel neidudel pole palju tarvis, et tunded lõõmama lööksid. Marianne’i omad leegitsevad palavalt, Elinor mõistab end paremini vaos hoida.

Kui aga armastus kohe võidaks, ei oleks ju millestki raamatuid kirjutada. Nii nüüdki. Kõigepealt selgub, et Edward Ferrars on juba õige mitu aastat olnud kihlatud teise neiuga, kes teda enda sõnul endistviisi palavalt armastab ja ootab. Ja seejärel vahetab Willoughby, kel laiast elamisest võlad kaelas, Marianne’i rikka neiu vastu. Südamed purunevad ja pisarad voolavad. Mõlema neiu draamad lõpevad muidugi armastuse võiduga.

Austeni tegelased on nii tugevalt ingliskeelsesse kultuuri kinnistunud, et näiteks romaanist „Uhkus ja eelarvamus” pärit mister Darcy on romaani kaante vahelt välja roninud ja figureerib nii „Bridget Jonesi päevikutes” kui ka „Futuramas”.