Doris Lessing pälvis 2007. aastal Nobeli kirjanduspreemia. Foto: AFP/SCANPIX

Lessingu romaan „Kui vanad suudaksid” avaldati kõigepealt Jane Somersi, raamatu jutustaja nime all. Jane Somers ei ole Doris Lessing. Somers on üle 50-aastane naine, kes on terve elu töötanud moeajakirjas ja kirjutab romantilisi raamatuid. „Kui vanad suudaksid” on tema päevik alates päevast, kui ta tõelise armastusromaani klišee kombel kontsakingadega kõndides komistab ja kukub ühe Richardi-nimelise meesterahva käte vahele. Loomulikult tekib tal mehega otsekohe seletamatu side. Jane ja Richard hakkavad kohtuma, nende vahel särab midagi, mida kumbki pole varem tundnud. Aga elu ei ole lihtne.

Loosse sekkuvad Jane’i täiskasvanud õetütred, kellest vanem on otsekui Jane’i noorem koopia, segaduses ja abitu mässaja. Omal moel sekkuvad ka mälestused Jane’i surnud abikaasast, keda ta eriti ei armastanud. Sekeldusi ja segadust tuleb ette nii töös kui ka eraasjades. Kuigi Jane ja Richard on lubanud teineteise elust mitte rääkida, hakkab suhte käiku mõjutama ka Richardi perekond. Ta on abielus ja tema täiskasvanud tütar hakkab neid jälitama. Niisiis ei ole kunagi mängus ainult Richardi ja Jane’i vahelised tunded või küsimus nende kestvusest, vabadusest või kohustustest, vaid terved pere- ja sõpruskonnad. Erinevad kohustused ja vastutused põrkuvad, tuues kaasa ootamatuid kombinatsioone ja tagajärgi, nii rohkem kui ka vähem õnnelikke.

Tundeline ja sügav

Lessing kirjutas selle romaani valenime all, mis tõi kaasa omajagu ootamatuid sekeldusi. Jane Somersi pseudonüümi all ilmus esimesena romaan „Hea naabri päevik”. Lessing on öelnud, et tahtis avaldada raamatu ning saada arvustusi oma tuntud nime eelisteta ja raamatu väärtuse järgi nagu seniavaldamata kirjanik. Ta tahtis vabaneda seoste puntrast, millest iga tuntud autor end leiab. Samuti soovis ta julgustada noori kirjanikke ja näidata, kuidas esimest raamatut koheldakse.

Lessing on öelnud, et tahtis saada arvustusi raamatu väärtuse järgi nagu seniavaldamata kirjanik.
Ükski kriitik ei saanud aru, et tegemist oli Doris Lessingu raamatuga. Mõned kirjastajad saatsid raamatu tagasi, teised ütlesid, et Somersi ja Lessingu vahel on teatavaid sarnasusi. Ainult üks kirjastaja ütles kohe: „Keda sa õige lollitad?” See kõik sai osaks Jane Somersi esimesele romaanile, aga olukord ei muutunud palju ka teise, „Kui vanad suudaksid” puhul, sest kuigi selleks ajaks oli teadjaid rohkem, polnud see siiski avalik info. Praegu õilmitseb eestikeelse väljaande kaanel varjamatult Doris Lessingu nimi. Romaan ilmus 1984. aastal, nii et saladusel on olnud mõnikümmend aastat aega ilmsiks tulla.

Doris Lessing oli ääretult viljakas ja vaheldusrikas kirjanik. Ta kirjutas tohutul hulgal raamatuid eri žanrites ja stiilides: üle 20 romaani, teist sama palju novellikogumikke, sekka memuaare ja autobiograafilisi teoseid, esseid, oopereid, näidendeid, luulet... Pole suurt midagi, mida Doris Lessing poleks oma 94 eluaasta jooksul kirjutanud. Ulmet, düstoopiaid, graafilise romaani, eri ilukirjandusteoseid... Nii et pole üllatus, et nimekirja lisanduvad ka armastusromaanid. Kuna tegemist on Doris Lessinguga, on ka tema armastusromaan ühekorraga suurepäraselt kirjutatud, tundeline ja mõtlemapanev.