Biograafilises mängufilmis „Iris” mängis noort Murdochit Kate Winslet ja tema abikaasat Hugh Bonneville. Foto: Kaader filmist

Iris Murdoch on hämmastav kirjanik. Ütleme siinkohal meelega „on”, sest 1999. aastal teise ilma kolinud autor elab oma mahuka loomingu kaudu senimaani. Tema täpse keele ja terava maailmatunnetusega kirja pandud romaanid, novellid ja näidendid ei ole ajas kaduma läinud. Teemad ja konfliktid, millest Murdoch kirjutas, ei ole kusagile kadunud. Inimene käitub ikka nagu inimene ja Murdochi silm märkas ka seda, mis jäi pealispinna alla.

Iris Murdoch sündis 1919. aastal Iirimaal, aga juba enne Irise aastaseks saamist kolis perekond Londonisse, kus tüdruk sai korraliku hariduse – kuni Oxfordi ja Cambridge’ini välja, mis 1940-ndatel ühe tütarlapse puhul sugugi tavaline ei olnud. 1948. aastal sai Murdochist filosoofia õppejõud Oxfordi St. Anne’s College’is, kus ta õpetas 1963. aastani. Need olid ühtlasi aastad, mil temast sai kirjanik. Esimene romaan „Võrgu all” ilmus 1954. aastal ja sellest alates ilmus tema sulest enam-vähem raamat aastas, mõnikord ka kaks, kui juurde arvata filosoofilised kirjutised. Just Iris Murdoch on see, kes kirjutas esimese ingliskeelse monograafia Jean-Paul Sartre’ist. Murdochi viimane romaan „Jacksoni dilemma” ilmus 1995. aastal, mõni aasta enne tema surma.

Ühe saladuse lahtikerimine toob esile järgmise sõlme ja nii need saladused järjest lahti pääsevad, kuni käes on katastroof.

1956. aastal abiellus Murdoch kirjanduskriitiku ja kirjaniku John Baileyga. Nende kahe ebatavaline kooselu kestis kuni Murdochi surmani. Ebatavaline oli see selle poolest, et kui Bailey arvates ei olnud seks midagi erilist, siis Murdochil oli nende kooselu vältel kõikvõimalikke armulugusid niihästi meeste kui ka naistega. 2001. aastal toodi nende kahe lugu pealkirja „Iris” all ka kinolinale. Noort Iris Murdochit mängib selles filmis Kate Winslet, Alzheimerist kiusatud elatanud kirjanikku Judi Dench. Mõlemad andsid oma rollile üleelusuuruse mõõtme.

Eesti keeles on Murdochilt seni ilmunud üle kümne romaani, nende hulgas 1978. aastal Bookeri auhinna pälvinud „Meri, meri”.

„Inglite aeg” (1966) on Murdochi kümnes romaan. Tegemist on psühholoogilise romaaniga – nagu Murdochi puhul ikka –, kus kirjanik vaatab ühekorraga mitme tegelase ja neid liigutama panevate tungide sisse.

Elizabeth on kaunis kui näkk ja külm nagu kala.

Pattie. Pattie O’Driscoll. Sügavpruun, pisut tumedam kui cappuccino, antakse lugejale teada. Mustas sutaanis mees sahiseb mööda kolimiskorratut maja. Vaenlane Muriel, noormees, kellel on terava ninaga jalavarjud. Uksele koputatakse, külalist ei lasta sisse. Telefon heliseb, kedagi ei kutsuta rääkima. See maja on maailm, kuhu võõrastel pole asja. Isegi mitte neil, kes justkui võiksid omad olla. See maja on omamoodi vangla keset eimiskit. Ja miks see on vangla?

Kirju kimp tegelasi

Kes ei teaks, et inglaste hulgas on omajagu ekstsentrikuid. Just sellistest omaette hoidvatest ekstsentrikutest tundub koosnevat ka see majapidamine. Pastor Carel, kes toitub põhiliselt porganditest ega usu Jumalat, on oma pere ja teenijanna Pattie kolinud uude elamisse keset Londoni talve, kus majaelanike eraldatust süvendab lahkumatu udu, mis eikusagil asuva maja maailmast täiesti ära lõikab. Akendest ei paista mitte kui midagi ja Pattie ei saa isegi poes käia, sest ta ei tea, kus see on. Toidu kannab koju majapidaja Eugene Peshkov, kelle kõrgest soost perekond pidi 1918. aastal Venemaalt emigreeruma ja jäi põgenemise keerdkäikudes kogu oma varandusest ilma.

Kuni tuleb katastroof

Veel on majas kaks tüdrukut. Careli tütar Muriel, kes käib haruharva majast väljas, aga valmistab endale vähemasti ise toitu, ja Elizabeth, kes kannab seljahäda tõttu korsetti ega käi kunagi väljas. Elizabeth on kaunis kui näkk ja külm nagu kala. Kodus saadud hariduses on ta Murielist ette läinud ja loeb näiteks vanakreeka keeles Homerost. Ja paneb kokku lõputut puslet. Elizabeth on orb, jumalatu pastori vennatütar.

Peale isa Peshkovi peatub majas aeg-ajalt ka poeg Pesh­kov, imeilus Leo, kes toob sellesse seisuvette oma kroonilise valetamise ja lõputute lugude väljamõtlemisega natukenegi elu.

Pealtnäha reeglipärane ja rahulik elu, mida ei suuda riivata ükski uksele koputav külaline ega ükski telefonikõne – sel lihtsal põhjusel, et Pattie need kõik juba eos elimineerib –, hakkab vaikselt oma kindlaks kujunenud rajalt kõrvale kalduma. Ehk on oma osa selles majapidaja Peshkovil, kes näeb Patties omamoodi saatusekaaslast ja armub nõnda, et teeb abieluettepaneku. Pattie aga kuulub Carelile, kelle armuke ta paljude aastate eest oli. Ühe saladuse lahtikerimine toob esile järgmise sõlme ja nii need saladused järjest lahti pääsevad, kuni käes on katastroof.

Iris Murdochi „Inglite aeg” homsest saadaval koos LP-ga vaid nädal aega! Vaata lisa: www.lpraamat.ee