Armastuse müür ei mõista nalja
Peter Timm on ehitanud romantilise komöödia üles Ida- ja Lääne-Berliini lahutavale müürile, kus puutuvad kokku võluv tudengineiu Franzi (Felicitas Woll) ja Saksamaa Demokraatliku Vabariigi piirivalveseersant Sasha (Maxim Mehmet). Mõlemat haavab rängalt Amori nool. Sasha on kommunistlikule korrale omaselt sunnismaine, Franzi pääseb vabamalt liikuma, ja nii need noored filmis salaja oma kohtumisi toimetavadki. Salatsemine ja varjamine on tegevus, mille peale on võimalik ehitada naljalugusid. Peter Timmi stsenaarium on tegelikult võrratu, kuna sisaldab vanu häid komöödiavõtteid nagu ümberriietumine, kus kaks inimest esinevad samal ajal kellegi teisena. Koomiline intriig on stsenaariumis kokku keeratud väga võimsalt.
Paraku see ei realiseeru, nalja saab vaid pool sellest, mis oleks võinud saada. Filmis puudub operetlik kergus, mida stsenaariumi olukorrad ette näevad. Kurikuulsa müüriga on sakslased tegelenud juba ammu. Margarete von Trotta film aastast 1995 „Lubadus” vaatleb niisamuti müüriga lahutatud paari, kuid teeb seda pingerikka dramaatika võtmes. Trotta jälgib armastava mehe ja naise lugu, mis saab alguse müüri ehitamise ajal ja lõpeb selle mahalõhkumise aastal. „Armastuse müüri” tegijad tõstsid sellesama vaevalise loo 1989. aasta hilissügisesse, mis võimaldas teha filmile õnneliku lõpu koos müüri lammutamisega. Õnnelik lõpp õigustab stsenaariumi koomikat, kuid see jääb poolikuks.
Armastajatest peategelased on tüübilt õiged ja paistavad olevad nõtke näitlejaandega. Ilmselt jääb neis ja ka lavastajas puudu julgusest müüri konflikti läbi naeru näha. Veel pole õige aeg. Muide, Saksamaal saatis filmi keskpärane edu. „Armastuse müür” on samas reas filmidega „Good-bye, Lenin” ja „Teiste elu”, kus vaagitakse tagantjärele Saksamaa Demokraatliku Vabariigi tegelikkust. See teema on jätkuvalt põnev.
