muusikakriitik Täna õhtul Kosmoses esilinastuva filmi ”Titanic” muusikast on müügil 72 minuti pikkune plaat, millel on 15 lugu. Paat on üllatavalt terviklik – lugude järjestuses peegeldub filmi süÏee. ”Titanicu” muusika autori James Horneri (nii helilooja, orkestreerija kui ka dirigent) töö vastab filmimuusika mängureeglitele. 15 plaadil olevast track’ist on iseseisvate numbritena kuulatavad ehk paar-kolm lugu. Ülejäänu on nõuetekohaselt meeleolusid kujundav illustratiivne muusikaline materjal.
Filmimuusika ülesandeks ongi illustreerida ja emotsionaalselt võimendada kaadris toimuvat. Maailma väärtmuusikas on teoseid, mis oma kujundlikkuselt sobivad ka filmis kasutamiseks (näiteks Mussorgski ”Öö lagedal mäel” Oliver Stone’i filmis ”Natural Born Killers” 1994), aga algupärane soundtrack ei tohi põhimõtteliselt olla niivõrd ere, et tõmbaks vaataja tähelepanu kaadrist kõrvale. Muusika ei tohi pilti ”tappa”.
USA kommertsfilmidel on omad kaanonid. Ka filmimuusikas nõuavad teatud tüüpolukorrad lihtsalt vastavaid stampe – vaataja ”äratundmisefekti” huvides. James Horner on seda reeglina ka arvestanud, kuid kompromissvariandina põiminud illustratiivsesse muusikasse ka lüürilisi ballaadlikke lugusid (”Never An Absolution”, ”Hymn To The Sea”), rääkimata Celine Dioni lauldud hitist ”My Heart Will Go On”, mis on filmi läbiva armastusteema kvintessents.
ReÏissöör James Cameron väidab, et tema ”Titanic” on eelkõige ikkagi armastuslugu, mitte niivõrd katastrooffilm. See määrab ka filmimuusika emotsionaalse tonaalsuse – lüürilised, romantilised ja unistavad meeleolud. Muusika valmistab katastroofilisi episoode omal kombel ette, ”Death Of Titanic” on tõeline surmapõlgav fataal-letaalne kompositsioon, mis oma helikeelelt ja kujunditelt meenutab Gustav Holsti sõjakat ”Marssi” orkestrisüidist ”Planeedid”.
Plaat kauplusest Lasering Pärnu mnt 38
