Arthur Milleri jant keerleb nagu vana plaat
Nimetu Ladina-Ameerika väikeriigi kindralist diktaator on otsustanud risti lüüa mässumeelse revolutsionääri, kes peab end Jumala pojaks. Diktaator on müünud tähelepanuväärse hukkamise teleülekande eksklusiivõigused nimetule Ameerika produktsioonifirmale. Õiguste eest makstud summa on astronoomiline ja verise hukkamise vahele planeeritud reklaamipauside vastu tunnevad korporatsioonid piiritut huvi.
Tehniline grupp – filmi reissöör, operaatorid, valgustajad ning produtsent – saabuvad mainitud riiki ja valmistuvad mõningaid eetilisi probleeme trotsides grandioosseks telesõuks, kuid Jumala poeg põgeneb läbi vanglamüüride tont teab kuhu. Kogu lugu on loomulikult väga küüniline. Nii küüniline, et ka kõige lollim Old Vici ajaloolises saalis istuja lihtsalt peab aru saama: diktatuurid on halvad, meedia jahib vaid sensatsiooni ning üleüldse on maailm hukas.
Aasta eest meie hulgast lahkunud Arthur Miller, Ameerika üheks väljapaistvamaks näitekirjanikuks peetud mees, polnud oma huumori poolest just teab kui kuulus. Tema viimaseid näidendeid “Resurrection Blues” on aga komöödia. Võib-olla peabki jant ilmselgete probleemide tõstatamisel lahtisest uksest sisse murdma. Iseasi, kui nutikas ning vajalik see praegu on. Nimekas Ameerika filmilavastaja Robert Altman näib igatahes arvavat, et on ikka küll. Ta on toonud Milleri mitte just ülearu palju mängitud farsi Londoni Old Vici teatri lavale ning kuigi teater pole institutsioonina veteranlavastajale kindlasti võõras, on vaatamata mitmete nimekate näitlejate kaasamisele tagajärjeks teatav pettumus.
Pole väärt ajaviit
Asi pole ilmselt ei selles, et päris muljetavaldav trupp, kuhu kuuluvad nii teismeliste thriller’ites maailmakuulsust kogunud Neve Campbell kui ka kunagi Eesti produtsentidegi käe all ennast alandanud Maximilian Schell, mängiks kuidagi tujutult või otseselt halvasti. Või et Altmani filminipid – misanstseenide ja tegelaste valguse käes paiknemise selge tekstile eelistamine – ning ehk ülearugi suur näitlejate usaldamine lavastust õõnestaksid.
Ilmselt paneb ikkagi just Milleri viimaste aastate tekst 21. sajandi teatrikülastaja õlgu kehitama. Rääkige meile midagi uut või rääkige vanadest asjadest nii, nagu me neist varem räägitavat pole kuulnud. Old Vici “Resurrection Blues” keerleb aga kaks tundi katkise plaadina samas kohas ning tema peamine teade ühiskonnale on liiga ilmne, et pidada selle kuulamisele kulutatud aega väärtuslikuks.
