Artur Erich paljastatud
1990. aastal Eesti kirjandusilmas laineid löönud tundmatu kirjaniku Artur Erichi romaani "äike" tõeline autor selgus alles nüüd. Soliidse mehenime taga peitusid lastekirjanikud Erika Esop ja Ira Lember.
"äike" sai tollasel romaanivõistluse kolmanda koha ja kadus poelettidelt nagu sulalumi. Müügiedu saatis ka viis aastat hiljem valminud järge "Pärast äikest" ning isegi praegu on neile teostele raamatukogudes järjekorrad. Kui tänavu tundmatule kirjanikuhärrale romaanide eest A. H. Tammsaare preemia anti, selgus, et Artur Erichi nime taga varjavad ennast naiskirjanikud Ira Lember ja Erika Esop.
Kevadiselt säravad prouad tunnistavad, et varjunime sundis neid kasutama kartus eelarvamuste ees. "Lastekirjanikest ju arvatakse, et ega nad millegi muuga peale lasteraamatute hakkama saa," arvavad daamid. Hiljem tegi teadmine, et neid vanahärraks peetakse, lihtsalt nalja.
Mitu aastat teadis saladust ainult kitsas seltskond. "Kui nüüd preemia saime, oldi küll üllatunud, et vanahärra hoopis daamide duetiks osutus. Ja kui televisioonist helistati, mõtlesime lõpuks, mis me ikka eputame, nagunii kõik teavad....," jutustab Erika Esop.
Nagu välk selgest taevast
Kirjanaiste sõprus sai alguse juba lapsepõlvest. Ira isa ja Erika ema on nõbud, nii on nad teineteist kogu elu teadnud. Tihedamalt hakkasid daamid läbi käima alles vanemas eas. Lastelugude kirjutamise otsa tegi lahti Erika, kelle õhutusel hakkas kätt proovima ka Ira. "Kunagi pakkus Erika välja, et võiks ju ka koos mõne raamatu kirjutada, aga tookord see ainult mõtteks jäigi," räägib Ira.
"äikese" köite tagaküljel tunnistab Artur Erich, et raamatu kirjutamise mõte tuli talle nagu välk selgest taevast. "Mõtlesime, et kirjutaks õige kumbki romaanivõistlusele ühe loo. Aga kuna aega jäi napiks, otsustasime, et teeme parem koos," meenutab Erika.
Pseudonüümi panid daamid kokku oma isade nimedest. "Ilmselt tänu sellele raamatud nii edukaks osutusidki - me mõlemad armastasime oma isasid väga," tunnistab Ira.
Hiljuti valmis Gotlandil ka raamatu kolmas osa "Välgust tabatud", mis jõuab kauplustesse kevadel. "Koos raamatut kirjutades on tunne, nagu mängiksime pabernukkudega - ühel oma nukud, teisel teised," jutustab Ira, kelle arvates on koos kirjutada palju põnevam kui üksi. "Vahel vaidlesime ka, aga päris riidu ei läinud," lisab Erika.
Lastele kirjutades tuleb end lapseks mõelda
Triloogia kirjutamise ja vanaemakohustuste täitmise kõrvalt - neil on kokku kolm last ja neli lapselast - on mõlemal jäänud aega ka omaette loominguks. Mõlemad daamid lausuvad kui ühest suust, et täiskasvanutele kirjutada on tunduvalt lihtsam kui lastele. "Täiskasvanutele võid kõike kirjutada, lastele mitte. Vanasti tahtsin ikka lastejuttudes natuke ka suurtele inimestele silma teha, aga need kohad võeti välja, väites, et laps ei saa aru," jutustab Ira, kelle sõnul tuleb noorele sugupõlvele kirjutades ka ennast lapseks mõelda. "Võib-olla sellepärast öeldaksegi, et lastekirjanikud on natuke infantiilsed," naerab ta.
Ira ja Erika lõbusates lasteraamatutes kaelarättidest ja koondustest ei räägitud. "Me oleme hoopis teisest keskkonnast pärit ja poleks saanudki pioneeridest kirjutada," selgitab Erika.
Aastaid tagasi, kirjanduslike kohtumisõhtute hiilgeaegadel, käisid lugejatega kohtumas ka Ira ja Erika. Need kohtumised andsid palju ainet kirjutamiseks. "Näiteks küsis kord üks poiss, kas ma tõesti kirjutan kõik ise. Vastasin, et mul on ikka abiline ka - tädi Fantaasia. Mõtlesin selle tegelase kohapeal välja ja alles hiljem kirjutasin samanimelise raamatu," jutustab Ira.
Virisemine oleks patt
Enne vabakutselisteks jäämist pidasid daamid üsna proosalisi ameteid - Prantsuse lütseumis õppinud Ira oli ETKVLis kaubatundja, Inglise gümnaasiumis haridusega Erika samas plaani-finantsosakonna juhataja. "Kõhklesin kaua, kas vabakutseliseks hakata - polnud ju kindel, kas sellega ikka ära elab. Elab küll," räägib Ira. "Ja nüüd teenime kirjutamisega pensionilisa," lisab Erika.
Mõlemast daamist kiirgab elurõõmu, virisemist nad endale ei luba. "Eesti sai lõpuks vabaks - see oli ju lausa taeva kingitus. Viriseda oleks patt - sama, mis naerda vigast inimest, kes käima õpib," rä ägib Ira.
Reipad naised on koos rännanud Süürias, Bulgaarias, Saksamaal ja Soomes, eraldi ka Kanadas ja Ameerikas. India-reis jäi Erika madude kartuse tõttu ära. "Minuga juhtub reisidel alatasa midagi. Kord ei saanud Ameerikast tagasi, teine kord jäin Odessase koolerakarantiini. Kui Hiiumaal olen, puhkeb seal alati lumetorm," jutustab Ira naerdes.
Mõlemal oli võimalus Ameerikasse jääda - Iral õe, Erikal ema juurde. Nagu ühest suust kinnitavad nad, et variant poleks tulnud kõne allagi. Olid ju siin mees, pojad ja kodu. "See on ju ikkagi meie maa ja kui me kõik ära oleksime läinud, oleks venelastele rohkem ruumi jäänu d," räägivad naised. Ning eesti lastele oleks jäänud vähem raamatuid.
KRISTI PäRN
