ARVAMUS: Võltsomapära, Eurovisioni sotsiaalne tsement
Kuigi olen Eurovisionit vaadanud lapsepõlvest saadik, pole ma tegelikult kunagi päris lõpuni mõistnud, mis on selle laulukonkursi kandev väärtus. Kas ühendada eri kultuuritaustaga riike muusika kaudu või pigem panna riigid sarnasuse sulatusahju?
Ka selleaastasel Eurovisionil olid mu lemmikuteks kõik laulud, mida esitati emakeeles. Keel on kultuuri kauneim osis ning muusika on universaalne ja suudab sõnumi edasi anda ka keelt mõistmata. Nii jääbki mulle arusaamatuks, miks enamik riike valib endiselt riiki esindama ingliskeelse laulu. Olen väsinud kuulamast neid igavaid ingliskeelseid poplaule ja -ballaade – need kõlavad nii ühtemoodi! Muusikateadlase Theodor Adorno hinnangul on tänapäeva muusikatööstus pseudoisikupärane: poplauludel on sarnane kõla, ent neile kleebitakse juurde stiilivariatsioone, et varjata meloodia üheplaanilisust. See on kui masside oopium, mida Marx mõistis religioonina.
Eurovision on massidele: eurolaulud sobivad eurovisionilikku ideesse ja Euroopa ühtlustamise metafoori. Mõtlemise standardiseerimine – isegi muusikalises võtmes – on meie ajastu märk. Kõik, mis ei vasta euroopalikele helidele ja kõrvadele, ei päde. Särav pole uudsus ega unikaalsus, vaid üheplaaniliste lugude säilitamine. Muusikas on vähe erakordsust ja köitvust. Mäletan oma pettumust, kui tänavuses Eesti Laulus hääletati konkurentsist välja Antsude „Vihm”, mis oli tõeline pärl omakeelsuses ja rahvusliku erinevuse ilus.
Seekordsel Eurovisionil triumfeerisid naisehäälega ja kummaliste pikkade propellerpatsidega mehed ning ilusates valgetes pulmakleitides naised. Neis oli kogu see omapära, mida me lauludest ei leidnud.
Ka tänavuse Eurovisioni võitja Salvador Sobral, kelle laul oli ilus ja siiras, vaba võltsist omapärast, on erilisuse ja isikupära kehastus. See ongi väärtus, mida Eurovision peaks läbivalt kandma. Tähistagem erinevusi, mitte sarnasusi.
