Arvo Iho, kaameraga seikleja

Annika Koppel kirjutas biograafia Arvo Ihost, kelle jaoks oli filmi tegemine ka sõna otseses mõttes rännak.

66-aastase Arvo Iho loometee pole kindlasti veel lõpuni käidud, kuid filmiajakirjanik Annika Koppeli meelest oli käes just õige aeg temast elulooraamatu avaldamiseks. „Elulugusid kirjutatakse ju ka palju noorematest. Ma ei arva sugugi, et peaks ootama, kuni inimene on juba pea 80-aastane. Aga muidugi ka selles vanuses on meil mitmeid ärksa mõtlemisega filmitegijaid. Siiski nooremad mäletavad ehk paremini,” ütles Koppel, kelle sulest on ilmunud ka Arvo Kruusemendi elu- ja filmiraamat.

Nii Kruusemendi kui ka Iho biograafia sünnihetk jääb aega, mil Koppel juhtis projekti „Eesti Film 100”. „Taastasime vanu filme. Esimene neist oli „Kevade”, mis ärgitas mind Kruusemendi raamatu juurde. Ühel päeval jõudsime filmide taastamisega aga Leida Laiuse ja Iho filmini „Naerata ometi”. Kui hakkad filmi taastama, tuleb otsida üles inimesed, kes seda tegid, sest ainult nemad saavad anda nõu, kuidas näiteks värve taastada. Selle töö käigus puutusin Arvoga kokku ja kuulsin tema lugusid. Muidugi oli mul meeles ka filmiepopöa „Karu süda”, mis pälvis 1990-ndate lõpus ja 2000-ndate alguses Eesti avalikkuses suurt tähelepanu – esialgu suure ootusärevusega ja pärast sellega, et ikka ei tulnud, nagu oleks vaja olnud,” meenutas Koppel.